Picture
Keegi meist vist täpselt ei tea, kuidas karud metsas kevade tulekut tähistavad. On neid, kes arvavad, et karud ronivad haigutades oma karukoobastest välja ja hakkavad siis kohe tühjale kõhule täidet otsima. On neidki, kes usuvad, et karud tähistavad kevade saabumist tibude ja jänkude kostüümides, hoiavad üksteisel käppadest kinni ja mängivad ümber puude ringmänge. On nende metsakarudega nagu on, teada on, et lasteaia Puhhi lapsed ja õpetajad tervitasid 2012. aasta saabunud kevadet 9. aprillil üritusega „Kevadpühade mänguhommik“. Pisikene koosviibimine mahutas endasse nii talveune äraajamist, kõhutäidet, tibu- ja jänkukostüüme, ringmänge ja veel nii mõndagi tähtsat, mis sai Puhhi lasteaias pimedal talvel õpitud. Suured (3-5. a) ja pisikesed (1,5-3. a) Puhhid, kes olid ennast rühmades jänkudeks ja tibudeks   maskeerinud kogunesid peosaali, kus nende pilke köitis suur pajuokstega täidetud vaas, mille küljes rippusid värvilised pühademunad. See andis Puhhidele märku, et toimuma hakkab miskit põnevat. Kui aga uksest sisse hüppas külaline Jänes, läksid Puhhid juba täitsa elevile, sest see ei olnud tavaline jänes, vaid koguni Lihavõttejänes, kes selgitas lastele kevadpühade tähendust ja selle kombestikku ning pani lahendama mõistatusi. Kui Puhhid olid värsked tarkuseterad endale ilusasti kõrvataha poetanud, näidati liikumisõpetaja Kristel´i ja õpetaja Liis´i juhendamisel Lihavõttejänesele vastutasuks uute teadmiste eest, mis pika talve jooksul lasteaias õpitud sai.

Suured Puhhid Tiigrikutsude rühmast esitasid Lihavõttejänesele laulu „Juba linnukesed“ ja pisikesed Puhhid Elevantside rühmast „Vihmapoiss ja tuuletüdruk“. Lisaks veel üllatasid suured ja pisikesed Puhhid ühiselt Lihavõttejänest lauludega „Tule päike“ ja „Loomade äratuslaul“. Kuigi nii suured, kui ka väikesed Puhhid said Lihavõttejäneselt kiita tubli esinemise eest ja ka oskuse eest kuulata viisakalt teiste esinemist, arvas viimane siiski sellest veel vähe olevat. Lihavõttejänese arvates kuuluvat korraliku peo juurde mitte ainult laul, vaid ka tants.

Nii said suured Puhhid näidata oma tantsuoskusi laulumänguga „Rikka- ja vaesemehe mäng“, mis ajas kõigil peosaalis viibijatel viimasegi talveune minema ning ajas terve kere rõõmu ja naeru täis nii esinejatel endil, kui ka pealtvaatajateks olevatel pisikestel Puhhidel. Kui palju suuremaks ja tugevamaks olid aga Puhhid talve jooksul kasvanud, seda otsustati Lihavõttejänesele näidata „Sulepuhumismänguga“. Põrandale maha tõmmati pikk teibiriba, puistati laiali loendamatu arv värvilisi sulgi ja võidupuhumine algaski – pisikesed ja suured Puhhid tormasid oma jõudu näitama. Visati pikali maha ja asuti sulgi teisele poole teibiriba puhuma. Kaasaelama võidupuhumisele asusid nii õpetajad, õpetaja abid Jelena ja Marina, kui ka Lihavõttejänes ise, kes kõik olid samavõrd hasarti täis nagu võidupuhujad isegi.

Kui kõik suled olid teisele poole teibiriba puhutud, otsustati peo lõpetuseks tantsida kõik koos üks „Tibutants“. Suured Puhhid võtsid oma hoolde ja paariliseks pisikesed Puhhid ning asutigi tantsule. Peo lõppedes premeeris Lihavõttejänes kõiki osalisi šokolaadimunadega ja kalpsas siis saalist minema, et Puhhide valvsatest pilkudest eemal taas muusikaõpetajaks Karin´iks muunduda.

Ilmunud 17.04.2012 veebiajakirjas Lasteaed


 
Meil ei ole sabasulgi,
pole nokka, pole tiibu!
Puude otsa me ei lenda,
vihmausse me ei söö!
Poriloigus me ei pese,
ega noki seemneid maast!
Koduks meil ei ole pesa,
mängukohaks elektritraat!

Meil on kõrvad, meil on ninad,
meil on kõigil naerusuud!
Käsi, jalgu - meil on kaks,
sõrmi, varbaid – lausa kümme!
Keset kõhtu meil on naba,
peas on juukseid mitu sada!
Lasteaed on meie kodu,
lustikoht ja tarkusmaa!
Kasvatajad, kallistajad,
need on meie õpetajad!
Ise linnupojad oleme,
neilt hellust taga nõuame!

Ilmunud 10.03.2012 veebiajakirjas Lasteaed

 
Täna siis sai valmis kirjutatud uus lugu Naistelehe Nipiraamatu rubriiki "Pärisnaise päevik". Seekord kirjutasin Inglitest, kes elavad meie kõrval, all ja üleval ;) Loodan, et minu lugejad, sõbrad ja tuttavad saavad põneva lugemiselamuse osaliseks Nipika märtsi numbris.
Kuna minu Juurikas produtseerib järjepidevalt aina uusi ja aina isikupärasemaid lapsemõtteid, siis olen täiesti hõivatud nende mõtete ülesmärkimisega ning sinna ümber muinaslugude väljamõtlemisega. Kuna saate näha tulemust? Seda veel kahjuks lubada ei oska ega tea, kuid loodan ise, et see juhtub ikka selle aasta numbri sees :)
 
Picture

Just täna, kui ma pean jõudma väga palju ära teha, tabab mind migreenihoog, peavalu rohud on otsas, väljas -30 ja Juurikas ei suuda leida välja minekuks kahte piisavalt erinevat sokki! See päev tõotab kujuneda väga põnevaks!

 
Kuhugi jäi tähistaevas meist,
öö, mis kinkis sadu uusi hetki,
sõnad need, mis murdsid hinges jääd,
hellad emubused, mis kibestumuse lõid katki.

Argipäevades ei ole kõike seda palju,
pigem vähe,
mitte parasjagu.
Tuultes külmades on raske tunda õrnust,
lumehelvestes, muud kui rasket talvetööd.
Siiski midagi on meil, millest hoida kinni -
hetki neid, mis panevad meid käima ühist teed.

 
Picture

Mina: „Ei Kaidi, vastus on EI! Me ei joo kakaod voodis!“

Juurikas: „Ei, ei ole nii, mina tahan!“

Mina: „Kaidi, minu vastus on EI!“

Juurikas: „Vale vastus ei ole õige vastus!“

 
Picture

Juurikas lasteaia kasvatajale: „Tädi, kas sina eladki öösel alati lasteaias?“

Kasvataja: „Ei, minul on ka oma kodu, ma lähen ka õhtul koju nagu kõik lapsedki.“

Juurikas: „No jah, sa oled ju ka inimene.“



 
Picture
Juurikas: „Miks see koer nii jalga tõstab?“

Juurika issi: „Koerad pissivad nii - tõstavad jalga ja pissivad puude peale.“

Juurikas: „Issi, see on totu jutt, puude peale ei saa koerad pissida, vaata kui kõrged puud on. Kui dinosaurused elasid, siis pissiti puude peale.“




 
Picture

Juurikas: "Emme, mida sa teed?"

Mina: "Kreemitan jalgu"

Juurikas: "Kas sa tahad, et sul libe oleks?!"