Kuhugi jäi tähistaevas meist,
öö, mis kinkis sadu uusi hetki,
sõnad need, mis murdsid hinges jääd,
hellad emubused, mis kibestumuse lõid katki.

Argipäevades ei ole kõike seda palju,
pigem vähe,
mitte parasjagu.
Tuultes külmades on raske tunda õrnust,
lumehelvestes, muud kui rasket talvetööd.
Siiski midagi on meil, millest hoida kinni -
hetki neid, mis panevad meid käima ühist teed.

 
Picture

Mina: „Ei Kaidi, vastus on EI! Me ei joo kakaod voodis!“

Juurikas: „Ei, ei ole nii, mina tahan!“

Mina: „Kaidi, minu vastus on EI!“

Juurikas: „Vale vastus ei ole õige vastus!“

 
Picture

Juurikas lasteaia kasvatajale: „Tädi, kas sina eladki öösel alati lasteaias?“

Kasvataja: „Ei, minul on ka oma kodu, ma lähen ka õhtul koju nagu kõik lapsedki.“

Juurikas: „No jah, sa oled ju ka inimene.“



 
Picture
Juurikas: „Miks see koer nii jalga tõstab?“

Juurika issi: „Koerad pissivad nii - tõstavad jalga ja pissivad puude peale.“

Juurikas: „Issi, see on totu jutt, puude peale ei saa koerad pissida, vaata kui kõrged puud on. Kui dinosaurused elasid, siis pissiti puude peale.“