Kui kooselu on lõpetatud – teineteisest lahku kolitud, jagatud kaheks varad, sõbrad, sugulased ja tuttavad, jõuab paratamatult kätte hetk, kus mõlemal tekib soov ja vajadus lasta oma ellu uus suhe. Ehk teisisõnu minna eluga edasi.

Uus suhe annab võimaluse saada uus hingamine, alustada puhtalt lehelt. Kuid see võib osutuda ka hoopis millekski muuks. Näiteks õppetunniks. Minu uues suhtes polnud midagi mulle harjumuspärast. Ka ei paistnud selles olevat miskitki ideaalset. Mind ei kantud kätel, ei öeldud ette vastuseid, mis oleks aidanud ehk mõnegi parema otsuseni jõuda, ei puistatud üle kiituste ega õrnuseavaldustega. Kõndida tuli omil jalul. Kui kukkusin, aidati püsti ja lasti siis jälle käest lahti. Ei kõla just muinasjutuna, millest üks naine unistada võiks!? Ometi olen nüüdseks aru saanud ja tean, et just selles ja sellises suhtes ma tegelikult olla soovingi. Õppisin lõpuks ennast austama. Isegi valedel otsustel oli nüüd mu elus oma väärtus ja kaal – need olid minu enda otsused, ei kellegi teise. Kahjuks on rõhk siinkohal sõnal „nüüdseks”. 

Jänesehaagid 
Kui sellised inimesed tulevad meie ellu, siis paraku ei oska me neid hinnata. Nende antud vabadus tundub meile hoolimatusena. Ka mina ei osanud selles näha ühte suuremat õppetundi, mida minuni tuua püüti – mul ei olnud ainuüksi õigus, vaid ka kohustus elada oma elu ka siis, kui olin teinud valiku seda elada kellegi kõrval, olla suhtes. Just siinkohal osutubki kahetsusväärseks tõik, et olles varem kogenud kõike muud kui seda „veidrat” armastust, ei osanud ma kohe mõista, et ainult tugevad ja elukaaslast austavad inimesed suudavad armastada ilma teist inimest omamata. Seda õppetundi mõistmata pöördusin vana elu juurde tagasi. Rumalana otsustasin tuldud teed tagasi minna – tagasi sinna, kust ise ära olin jooksnud. Arvates, et ideaalne on siiski see õige, äsja kogetud „veider” aga üksnes mööduv lohutus. Ma lasin kohvritega uksest sisse astuda sellel, kelle uksest üsna hiljuti ise välja astunud olin. Kuidas see küll minuga juhtuda sai!? Eks ikka nagu paljudel – kõik muutus siis, kui olin otsustanud eluga edasi minna. Olin saavutanud sõltumatuse, taastanud elurõõmu ja leidnud enda kõrvale kellegi „veidra” ja uue. Just siis otsustas kunagine ideaalne ja vana mulle end taas meenutada. Otsustas võita mind tagasi, palus lapse pärast üritada uuesti, lubas muutuda, mitte korrata tehtud vigu, mitte teha haiget. 

Kannapöörded 
Tema teod rääkisid iga kord muud, kuid uskusin ikkagi. Miks!? Sest „ideaalses” suhtes on lihtne olla. Öö nutad ära, hommikul annad andeks ja ideaalne elu algab otsast peale – kuhu vaja, sinna viiakse, kust vaja, sealt tuuakse, igal pool käsikäes ja koos, kuulumine teineteisele jäägitult ja eranditeta, palju ilusaid sõnu ja lubadusi. Pere on koos, laps kasvab koos oma ema ja isaga, päevakorras pole selliseid koledaid termineid nagu „abielulahutus” ja „varade jagamine”. Ja kõik ongi ja püsibki ideaalsena, vähemasti seni, kuni pead kinni lihtsast reeglist: sul pole taas õigust elada oma elu, särada eraldi, olla eraldi keegi – sa ei kuulu enam iseendale. See on ju lihtne reegel!? Õnneks või kahjuks enam mitte minu jaoks. Õppetund on siiski viimaks pärale jõudnud. Olen endiselt veendunud, et pere koos püsimise ja taas kokkuviimise nimel peab tegema kõik võimaliku. Ent ma pole enam nõus elama „ideaalses” suhtes. Kübeke kogetud „veidrat” on süstinud minusse õpetuse teistsugusest elust ja nüüdseks tean, et tahan hoopis midagi muud, midagi enamat. Olles õppinud ennast austama, on nüüd minu kord pere ja abielu püsimajäämise nimel õpetada seda „veidrat” armastust oma „ideaalsele”.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 14.12.2012

Emad õpetavad, ühiskond nõuab ja ajakirjad toodavad näiteid, et tüdrukud peavad hoiduma armidest. Armid ei kaunista naist, ei lisa ihule ilu ega veetlust, vaid rikuvad seda.

Meid, naisi kasvatatakse usus, et armid meie kehal on iluvead. Julgemadki meist õpivad arme kartma, peitma ja häbenema. Nüüd, 32-aastasena, olles ise ema neiuks sirguvale tütrele, olen avastanud, et kogu teadliku elu olen kasvanud ja elanud vales usus, mida ma aga oma lapsele edasi anda ei taha.
 
Kõigel välisel oli kunagi ka minu jaoks suur tähtsus. Esimese iluvea, mille pärast muretseda ja mida häbeneda, suutsin muretseda juba lasteaias – kaotasin oma näoilu tänu kineskooptelekale, millega liig lähedane kontakt mu huulele siiani püsima jäänud armi tekitas. Ema oli rikutud huulejoone pärast murest murtud, mina esialgu mitte. Lutsutasin suurima rõõmuga piimakörti läbi nõukaaegsete makaronide, mis käisid välismaise mahlakõrre eest, kuni abivahend lössi vajus ja sai käe uue järele sirutada. Alles lasteaeda naasnuna mõistsin, et arm tüdruku huulel on teiste jaoks võimalus näpuga näidata ja kambast välja arvata. 

Süütud armid 
Paar aastat hiljem tegi kirurgi vilunud käsi mu paremale puusale sisselõike, millest sai samuti siiani püsiv ja üsnagi korralik lisa mu armide kollektsioonile. Jälg pimesoolelõikusest oli mu kooliea rannahooaegade tabu, seda tuli ilmtingimata peita ja häbeneda. 

Praegu ei suuda ma kõiki arme enam kokkugi lugeda – triikraua jälg käel, purunenud telliskiviaiast saadud sisselõige jalal, mõni rasedusaegne venitustriip jne. Ometigi olen alles nüüd mõistnud, et arme ihul ei maksa karta, peita ega ammugi häbeneda. Need armid on kõigest silmale nähtavad meeldetuletused, mis kannavad endas vaid mälestusi meiega juhtunust. Need pole siiski midagi enamat kui kunagised haavad, mis juba paranenud. Karta aga tuleks hoopiski selliseid haavu, mis ei muutu armideks – neid, mis ei kasvagi eales kinni. Neid aga peeglisse vaadates ei näe. Ei märka neid sageli ka inimesed meie kõrval, kes peaksid meid kõigist paremini tundma, kes meile kõigist kõige lähedasemad. Minulgi on nüüd üks selline. Hingehaav, mis paneb mind siiani igal õhtul uinumise eel endalt küsima, kuidas see küll sai juhtuda. Kuidas läks nii, et pärast kaheksat abieluaastat, mille kestel kulutasin kogu oma jõu ja mõistuse selleks, et tagada oma perele heaolu, olen nüüd ise varatu!? 

Ohtlikud haavad 
See haav mu hinges ei mõtlegi kinni kasvada. Õhkõrnemgi mõte, et ma ju ise lasin sellel kõigel juhtuda, kuna elasin oma elu mehe toel, isikliku rahakotita ja enesele midagi nõudmata, kogumata tagatisi mustadeks päevadeks, kriibib selle uuesti verele. Ei suuda ma leppida, lahti lasta, andestada. Nii kardangi, et see haav ei armistu, ei muutu eales mälestuseks.
 
Kõik need inetud, alavääristavad ja haiget tegevad sõnad, mis on sööbinud aastatega mu mällu ja nälkjatena närinud mu hingest välja kõik kaunid sõnad, mida aastate vältel oma mehe huulilt kuulsin ja endas talletada püüdsin, on uuristanud haava vaid sügavamaks. Ilusad varahommikused vabandused on kaotanud oma väe – mingist hetkest ei suutnud need enam tervendada ega korvata valu, mida sõnade ja vägijoogi abiga minuni oldi toodud. 

Kas pole ometi karjuvalt ebaõiglane kogeda seda kõike just sellelt, kelle ise enda kõrvale valisin, keda olin enim armastanud, usaldanud ja jumaldanud. Ei, see haav ei saa armistuda, see jääbki valu tegema, hoidma irvakile ja mind piinama! 

Olen end alati julgeks pidanud, kuid nüüd kardan, et mingil hetkel saab siiski otsa kogu võime mõista ja andestada ning alles jääb vaid äng, vihkamine ja tühjus. Et selliseid haavu ei suudeta ega püütagi enam ravida. Vastupidi, neid tekitatakse juurde. Üks räägib ja teine ei kuula. Keegi loobub ja keegi kukub jooma. Alles ei jää mitte midagi. 

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 09.11.2012

Aastate jooksul suure armastuse, töö ja vaevaga üles ehitatud abielu ja ühise kodu lõhkumine ning lahku jagamine on pingutust nõudev töö. Nüüd oleme jõudnud ka sõprade-sugulaste jagamiseni.

Alles mõni öö enne tänast toimis mu elus sagedasti lihtne rutiin: tõmbasin hommikumantli seljast ja pugesin voodisse, kus olid ees juba mind ootav abikaasa ning Juurikas, kes oli loomulikult hetk enne uinumist otsustanud oma kallite vanemate voodisse kolida ja nohises nüüd juba tunde oma õiglast lapseund. Ja siis muidugi saime lisa veel kass Roti näol, kes loivas nagu tellitult hetk hiljem teisest toast kohale, mispeale ei jäänud mul üle muud, kui mõelda ohates, et jälle ei saa jalgu sirutada, sest neljakesi ühes voodis on ikka üpris kitsas.

Kuid sellised olid mu ööd enne tänast. Nüüd istusin ma oma uues kodus
põrandal ja vaatasin, kuidas Juurikas jooksis vaimustatult mööda mööblitühja korterit ringi, üritades kriuksuvast parketist, mis remondi ajal mingi vea tõttu oli sellise omaduse saanud, välja trampida võimalikult tugevaid kriginaid. Ilmselgelt oli ta võtnud enda kanda ülesande teavitada meie sissekolimisest võimalikult paljusid majanaabreid selles üheksakorruselises kortermajas.


Ühised inimesed
Ma jälgisin ka Rotti, kes oli avastanud toa, mille seinu kattis rootapeet ja põrandat helehall villavaip, ning kes oli loomulikult viivitamatult leidnud endal olevat õiguse kasutada selle toa hüvesid oma küüniste hoolduse tarbeks. Selle kõige kõrval aga tabas mu pilk aeg-ajalt paari musta esikunurgas seisvat prügikotti, millesse oli päev varem ära mahtunud kogu mu maine vara, kui ma kunagi armastatud abikaasaga aastatepikkuse töö tulemusena ühiselt rajatud kodu ukse lõplikult enda järel sulgesin. Neid prügikotte vaadates tabasin end aga ühtäkki mõttelt, et nüüdsest saan ma küll jalgu sirutada – põrandapinda on ju korteris piisavalt, mahutamaks meid kolme –, kuid millele ma polnud siiani kordagi mõelnud, oli tõsiasi, et meie kooselu ei tähendanud vaid ühiseid asju, millest suurem osa minul nüüd maha tuli jätta, vaid ka inimesed olid ju olnud ühised.

Abielu ei toonud mu ellu pelgalt ämmamamma, vaid suure südamega heasoovliku inimese, kes nii mõnelgi ööl mööda apteeke jooksis, kui olime terve perega üles korjanud mõne tõve, mis meid voodist välja ei lasknud. Inimese, kes varustas mind söögikraamiga, kui olin haige lapsega kodus ja mees jälle kord kaugel komandeeringus. Ta oli vanaema minu lapsele, täpsema nimega Vana, kelle külmkapis leidus alati Juurika jaoks täpne ports täpselt õiget jäätist, kellel oli meie tütrekese armastatud totu koer Riksu ja kelle juurest sai alati kaasa pätsata suurema osa onu Rainile kuuluvatest kommivarudest. Onu Rain ehk mees, kes Juurika sõnade järgi jookseb püssiga mööda metsi ringi, kellel on palju medaleid ja kes riputab loomi seinte külge, on midagi palju enamat kui „issi vend” – ta on tähtis!

Keerukad sidemed
Ja teistpidi võttes on meie abielu andnud ka mu abikaasale ämma, kelle keelt ta, tõsi, ei mõista, mistõttu nende vahel ongi kõikide nende aastate jooksul kujunenud välja ideaalne ämma-väimehe suhe. Lisaks on ta saanud äia, kellega teda ühendab sügav ehitus- ja autohuvi ning kellega maal lõkke ääres on aetud nii mõnedki mehejutud, mille kõrvale küpsetatud rohkem vorste, kui terve ämma-äia elupaigaks olev väikelinnak ära suudaks süüa. Minu kõrval on aastaid ta ellu kuulunud ka mu õde oma kolme lapse, mehe ja koeraga. Ta on näinud mu õepoegi sirgumas noorteks meesteks, tuuninud kordi nende arvuteid, jaganud neile tehnikanõuandeid ja õpetanud lugu pidama mehisest saunast koos vihakunsti ja vastupidavust nõudva leiliviskamisega. Õetütart, seda pesamuna, on ta tarinud süles ja kukil, lasknud tal endale pähe sättida totakaid peakatteid ja poes käies endalt välja pressida mõttetuid ja kallihinnalisi maiustusi täpselt samamoodi, nagu see kõik on hiljem toimunud me oma Juurikaga.

Ja siis veel kõik need ühised sõbrad-tuttavad, kellega on peetud ühiseid pidusid, käidud telkimas ning oldud üksteisele abiks esimeste soetatud kodude remontimisel, järgmistesse kolimisel, mille kõikide juurde on loomulikult kuulunud liigud, nagu ka on üheskoos tähistatud kõikvõimalikke kättevõidetud töökohti ja ostetud autosid. Ehk siis sõbrad, keda oleme meie näinud pereks kasvamas ja kes on pikki aastaid näinud meid sedasama tegemas. Kelle lastest on saanud mängukaaslased Juurikale ning kelle lastele me ise nii mõnigi kord hoidjateks oleme olnud. Nii ei teadnud minagi sel ööl enne tänast, et muretsemine selle üle, et mul polnudki õieti midagi, mida noist prügikottidest mu uues kodus lahti pakkida, osutub päiksetõusul teisejärguliseks. Sest koos uue päeva hakuga oli ka minu sisemuses sündinud teadmine, et vara jagamine, või õigemini sellest ilmajäämine, pole sugugi see valusaim osa abikaasast lahkukolimise juures. 

Jah, ka meie sõbrad-tuttavad, ämmad-äiad ja kõik ülejäänud sugulased on meie kooselu ühisvara. Kuid paraku on see just selline osa ühisest elust, mida lahku kolides pole võimalik jaotada läbirääkimiste teel ega isegi kohtust abi otsides. Veel hullem, meie enda soovid ja tahtmised ei loe siinkohal kübetki. Meie sõbrad, tuttavad, ämmad-äiad ja kõik muud sugulased jaotavad ennast laiali ise. Ja päris kindel on fakt, et siinkohal kannavad kahju kõik osapooled.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 12.10.2012

Kunagi oli mu abielus veel aeg, mil me mängisime abikaasaga autos sõites alatasa üht enda loodud mängu. Ma küsisin temalt täiesti ootamatult: „Musi, kas sa mäletad?” ja tema vastas: „Ei, ei mäleta.”

Selle peale laususin mina kavalalt: „Mina armastan sind rohkem.” Ja tema ütles siis alati vastu: „Ei, ei ole, mina armastan sind rohkem.” Ning ma olin üleni õnnelik. Pärast minu väljakolimist meie ühiselt loodud kodust me enam seda mängu ei mänginud, nüüd olime jõudnud sootuks teise mängu juurde. 

Kui varem läks tarvis kõrgemat matemaatikat selleks, et kesistest palganumbritest koostada pere eelarve, mis lubaks kommunaalarved maksta, osta lauale söögi ja autole kütte ning soetada ehk ka lapsele mõne riidehilbu või, kui väga hästi läheb, siis endalegi, hakkas nüüd seda teadust tarvis minema ühise vara kahte lehte jagamiseks. Siinkohal tuli ilmseks tõsiasi, et ükskõik kui rahumeelselt ja sõbralikult kooselu ka lõpetada ei soovita, ei saa kuidagi mööda ühest lihtsast elulisest asjaolust: me oleme elanud rohkem või vähem aastaid ühist elu, mis tähendab, et oleme soetanud, kasutanud ja jaganud asju, mida üldjuhul on kahe peale kokku täpselt ÜKS! 
 


Minu ja sinu 
Me ei ole ju ostnud elamisse kaht pesuresti, triikrauda või võileivagrilli. Suure tõenäosusega ei ole ühte elamisse kokku kogutud ka kaht pesumasinat ega külmkappi, rääkimata abieluvoodist, telerist, mikrolaineahjust või mööblist. Seega lahkukolimiseni jõudes tõstatubki küsimus: kellele mis jääb ja kellel on milleks rohkem õigust? Sest isegi kui meil juhtubki olema midagi kaks, siis suurima tõenäosusega pole need asjad identse välimuse ega sama rahalise väärtusega. 

Mina lahkusin ühisest elamisest nõnda, et kaasas oli vaid see, mille asjus vaidlust ei tekkinud ning mis ühtlasi moodustaski kogu minule kuuluvast varast selle kõige kallima osa. Sest kui mu abikaasa lõpuks adus, et minu väljakolimise jutt pole sedapuhku tühipaljas ähvardus ega mu tavapärane reaktsioon tema armukadedushoogudele, mis ületasid juba ammu kõik mu võimalikud taluvuse ja ettekujutuse piirid ning mille tagajärjel ma öö läbi n-ö sahtleid korrastasin, lasi temagi valla oma reaktsiooni – kõigest ühisest oli saanud tema ainuomand. 
 
Riismed 
Ma vaatasin silma mehele, kes oli olnud kaheksa aastat kogu mu elu, kogu mu armastus. Vaatasin meest, kellega koos kodu ja peret luues olin müünud maha oma korteri, käinud väikse lapse kõrvalt tööl, kui tema oli majandusbuumile järgnenud kriisis ehitustöölisena parasjagu ilma väiksemastki võimalusest teenida jne. Vaatasin meest, kelle ambitsioonidele, unistustele ja soovidele vastu tulles olin loobunud paljudest enda omadest – olles läinud isegi sinnamaani, et rebinud lapse ja enesegi lahti kõigest kodusest ja turvalisest ning läinud tema kannul võõrsile elama. Olin jäänud tema kõrvale pärast sedagi, kui ta läbikukkununa kodumaale tagasi pöördus. Ometigi vaatasin nüüd sedasama meest ja nägin, kui tühine ja väike ma tema jaoks tegelikult selles ühises elus olin olnud. Täpselt nii nagu ennist mainisin,
võtsin enesele kuuluvast varast kaasa vaid selle kõige kallima – läksin koos Juurika ja Rotiga. Kui ma oma auto tahavaatepeeglist silmasin lisaks neile paari musta prügikotti, kuhu oli ära mahtunud kogu meile n-ö boonusena kaasa pakitud kaup: raamatud, riidehilbud, Juurika kaisuloomad ja plastmassist laste piknikunõud, lisaks mu kadunud vennalt päranduseks saadud nugade-kahvlite komplekt, mõtlesin endamisi, kui väga ma tegelikult ei taha seda mängu mängida.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 04.10.2012

Kas olete kunagi mõelnud, et katkine suhe on kui vanavanematelt kaasavaraks saadud serviis. See rändab kaasa, ühest soetatud kodust teise, elab üle remonte, kogemata või meelega peolaualt kukkumisi ja lõputuid ümberpaigutusi riiulitel.
Ajapikku serviis mõraneb, puruneb, kaotab oma ilu ja lõpuks ka kasutuskõlblikkuse. Kuid selle asemel et serviisist loobuda, üritame tasse-taldrikuid ikka ja jälle parandada. Ja mis peamine, poeme nahast välja, püüdes liimitud kohti külaliste eest peita, sokutades nende ette tervemad küljed. Endalegi aru andmata sätime serviisi ka kappi nii, et paistma jäävad vaid kaunimad pooled.

Viimaks, kui oleme jõudnud arusaamisele, et isegi suurima tahtmisega ei saa enam pragusid lappida nii, et sealt kohv kõigi nähes laudlinale ei niriseks, laseme „serviisist” lahti. Paraku ei adu me aga tõika, et lähedaste, tuttavate ja sugulaste ees oleme siiski varjanud „serviisi” puudusi nii oskuslikult, et nad ei pruugi mõista meie teo põhjusi ega olla seepärast valmis pakkuma tuge.
 
Varjamine
Näiteks ütleb kallim uskumatult halvasti, kuid juba hetk hiljem, mil uksest astuvad sisse meie sõbrad ja tuttavad, teeme näo, nagu midagi poleks juhtunud. Peame maale sõites maha tõelise sõja, aga kohale jõudnuna ja autost oma rõõmusäras vanemate või ämmade-äiade ette astudes teeme näo, nagu midagi poleks toimunudki. Loomulikult ei olegi mõtet iga tühja pärast oma lähedasi ja sõpru tülitada, kuid samas – kas on ikka õige alati ja kõike tegelikkuses toimuvat varjata!?

Kas pole mitte nii, et needsamad sõbrad-tuttavad ja me endi vanemad on elanud ehk samuti üle suhtekriise? Ehk on nendel suuremgi kogemuste pagas ja nad teavad nõu anda just siis, kui oleme jõudnud punkti, kust enam edasi minna ei oska. Sest kui kaaskondsed kõrvale lükata ja loota, et ju saame ikka ise oma probleemidega hakkama, võib vabalt juhtuda, et lõpuks tuleb meil endilt küsida, kas me pole juba nõnda vilunud „hea näo tegijad”, et suudame varjata ka oma elukaaslase eest tegelikke põhjusi, miks me suhtega rahul ei ole.
 
Salgamine
Hetkel, mil mu abikaasa lõpuks üles tunnistas, et pole kunagi suutnud andestada mulle üht tegu meie abielu eelsest ajast, hakkasin nägema kogu elu hoopis teise nurga alt. Välja tulid kõik meie „serviisi” mõrad, praod ja küljest kukkunud killud. Vaatasin seda esimest korda ja mõistsin, et abikaasa oli mind alati armastanud, kuid me polnud kunagi olnud valmis ausalt tunnistama ja lahti kõnelema põhjust, mis tingis tema halva käitumise minu vastu.

Ma ju teadsin, et mu abikaasa ajutistel ebamõistlikel armukadedushoogudel on põhjus, kuid alati tuli vahele midagi, mis segas ära selle teema lahendamise, sellest ausalt kõnelemise – olgu see siis lastevanemate koosolek lasteaias, tööprobleemid, äralubatud külaskäigud sõprade juurde või sõidud maale. Mõra tema hinges aga ei lasknud tal õppida mind usaldama, usaldamatusest aga lõi ta katki minu hinge.

Meie „serviis” oli lõpuks nõnda mõrane, et seal ei püsinud enam sees isegi kõige suuremad argipäeva „suhkrutükid” – rõõm koos lapse kasvatamisest, filmiõhtute nautimine või ühised piknikuretked. Me viskasime oma „serviisi” minema ja kolisime teineteisest lahku.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 27.09.2012

Kodused lood Öeldakse ju, et abielu (s.t ka kooselu) on raske töö ning selle hoidmine ja säilitamine nõuab palju vaeva. Minu kogemus on hiljuti saanud tublisti täiendust.
Nimelt tuleb välja, et kui kaks inimest teineteist väga armastavad, hoiavad ja on olnud teineteisele aastaid pühendunud, siis hoopis taolise abielu lõhkumine on raske töö, mis nõuab vägagi ränka vaeva. Sest inimesed, kes teineteist armastavad, annavad ju teineteisele alalõpmata andeks. Seega tuleb väga palju kordi teineteisele haiget teha, enne kui andestamise karikas saab jäägitult tühjaks, nii et kuskilt pole enam leida isegi kõige vähematki piiska, mis annaks jõudu ja tahet veel see üks (ja viimane) kord ... jälle ... andeks anda.

Me teeme oma suhte püsimajäämise nimel iga päev pingsalt tööd. Keegi nuriseb tehtud toidu üle, teadmata, kui palju aega ja vaeva kulus selle valmistamiseks ning mõtlemata, et seda tehti ju ehk just tema meeleheaks. Vihastatakse, kui nähakse koju tulnuna korrastamata tube ja laokil asju, unustades enne seda pärida, kas ehk koristamine läks selle nahka, et päev oli täis rahutuid lapsi ja mõnda aega tagasi tuli likvideerida veelgi suurem kaos. Kellegi jaoks on justkui iseenesest mõistetavaks muutunud poest koju toodud toiduvarud, pestud pesud, välja vahetatud kassiliiv, laste sõidutamine lasteaeda, kooli ja tagasi koju.
 
See teine töö
Juba mõnda aega ei vaevu me leidma hetke päevas, mil väljendada tänu nende liigutuste eest, poetada soe sõna, kallistada või anda kas või möödaminnes tänusuudlus. Kui lisada siia hilisõhtused vestlused voodis, mille otsustame valida paigaks, kus võtta endile aja, arutlemaks ja nääklemaks laste kasvatamise põhitõdede, liiga suureks paisunud kommunaalarvete, elektrinäitude ja kehakaalu, tööprobleemide ning isegi selle üle, kumma vanematele tuleks esitada järgmisena haigete laste hoidmise palve või kelle õlule peaks jääma selle alandliku soovi edastamine – siis võime olla üsna kindlad, et on tehtud piisavalt tööd ja nähtud vaeva, et oma kooselu tugevust siiski nõrgendada.

Lähebki nii, et päev päeva järel töötame selle nimel, et teenida palka, ehitada maja, sisustada korterit, kasvatada ja koolitada lapsi. Ja aeg näitab, et kõik see toimib! Lapsed kasvavad, vundamendile on kerkinud seinad, katus ja aknadki juba ees. Korter on muutunud hubasemaks ja välja on teenitud palgalisa või vähemalt lootusrikas tulevikuväljavaade. Nii polegi me märganud, et seda tööd tehes oleme tasahiljukesi teinud väga kõvasti ka seda teist tööd. Ja nii on kooselust jäänud kõige muu ülesehitatu kõrval järele vaid varemed.
 
Lõpp enne algust
Sel hetkel, kui tööd on teineteise kallal tehtud nõnda palju, et päästa pole justkui enam midagi, esitame oma kaaslasele ja ka endale lihtsa küsimuse: mida me oleme küll valesti teinud? Tihtipeale annab aus vastus arutust ning suure tõenäosusega suudetakse seepeale hävitava töö viljad kokku korjata ja prügikasti heita, omal moel andestada ning otsast alustada. Või siis vähemasti leida jõudu käsikäes edasi minna.

Minu abikaasa aus vastus aga polnud kahjuks sellelaadne. Tema jaoks polnud viga minu toidul, koristamisel, rahapaigutustel ega äratüüdanud välimusel. Polnud asi ka rutiinis ega teineteisest tüdinemises. Isegi kõrvalised suhted polnud mängus. Selgus hoopiski, et mina olin juba ammu enne seda, kui me abielluda jõudsime, teinud ära töö, mis määras meie tulevase kooselu hukule. Olin kunagi ammuilma, enne abiellumist oma praeguse elukaaslasega, otsustanud teise mehe kasuks. Nüüd sain vaadata silma omaenda tehtud töö viljale – minu ees seisis mees, kellega koos olin rajanud kodu ja pere, sünnitanud lapse, keda toetasin ja kellelt ise toetust otsisin, seejuures teadmata, aimamatagi, et tema oli oma andestamise karika tilgatumaks valanud juba sel hetkel, mil ta oli minuga abiellunud, kuigi oli püüdnud kõigi kooseluaastate vältel kiivalt varjata minu eest tõde, et andestamise anum oli selle koha pealt tilgatu. Ta polnud suutnud mulle tegelikult seda andestada.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht 13.09.2012

Kuigi meie pere asumine Soomemaale lõppes fiaskoga, oli sellest siiski kasu, sest hakkasime siinset eluolu vaatama uue pilguga. Nii plusside kui ka miinuste poole pealt.
Kui palju pajatatakse meil sellest, et ka suurematest linnadest väljaspool on elu, ka seal elavad inimesed, ka seal luuakse peresid, kasvatatakse lapsi. Samuti kuuleme uudistest ja tuttavatelt, et need on kohad, kus suletakse koole ja lasteaedu, kus ei investeerita raha kohalikku arengusse, kus poodides on vilets kaubavalik ja kõrged hinnad. Kogu see jutt tundub muidugi üksjagu kauge ja ebaoluline – seda hetkeni, mil ollakse ise satutud suurest linnast välja, sinna „teise” kohta elama.

Niisiis jõudsime meie Soomest naastes kodutute ja rahatutena elama minu vanematekoju, mis saatuse tahtel asub Eesti mõistes suurlinnadest eemal, poolel teel eikuhugi. Siinjuures tuleb ausalt tunnistada, et oma lapsepõlve kodukanti Räpinat ma siiski päris kõigis nimetatud pattudes süüdistada ei saa. Selles paari tuhande elanikuga linnakeses on korrastatud rand, on parandatud teid, on rajatud kergliiklustee, on olemas kool ja lasteaedki. Siiski, nagu paljudes teistes pisemates kohtades pole siin laste jaoks ühtki mänguväljakut, ja mis eriti kummaline – mänguatraktsioone pole rajatud isegi muidu vägagi korras ja kaunisse randa.

Kas tõesti on viga selles, et jõudsin selle lühikese aja jooksul, mil me Juurikaga Soomemaad tundma õppisime, juba sedavõrd „rikki” minna, et mulle tundub, nagu võiksid mõned kiiged ja turnimispuud liumägedega uues rannas või mõnel haljasalal ikkagi olla, et väikelastega vanemate elu nõksagi lihtsamaks muuta? 
 
Mõtleks laste peale 
Eks ta muidugi ole tõsi, et pisikestes kohtades nagu Räpinagi, kus enamikul inimestel oma aed või hoov, leiavad nii täiskasvanud kui ka lapsed kodukrundi piirides endale ikka mingit tegemist. Räpinas on käe-jala juures lisaks majesteetlik Sillapää loss, kaunis park, paisjärv ja kuulus aianduskool, mida võib jalutama minnes väisata, eriti suveajal. Mõne nädalaga on aga uudishimuliku jõnglase seltsis viimasedki nurgatagused läbi uuritud ja siis sugenebki hinge tunne, et ollakse oma lapsega kõigi ja kõige poolt maha jäetud – ollakse ääremaal. Sest Räpina valda mahub küll mitu ööklubi, restorani, söögikohta ja poodi, kuid mitte ainsatki lastele mõeldud mängutuba või -väljakut.

Ilmselt pole suuremal osal Eesti peredel võimalust rajada suurejoonelisi atraktsioone vaid oma õuele ja oma last silmas pidades. Samas vajavad lapsedki kodu kõrvale keskkonnavahetust, võimalust suhelda eakaaslastega ja, veelgi enam, nad vajavad ema, kes saaks end vahetevahel laadida teiste emadega suheldes ning väljaspool tüütuks muutunud koduseinu argipäeva muresid ja rõõme jagades. Just mängutoad ja mänguplatsid on selleks ideaalsed paigad.

Meie jaoks Juurikaga lahenes talvine redutamine Räpinas üsna kiiresti igahommikuste sõitude näol Tartusse lasteaeda. Kuid sellist ebastandardset lahendust pole võimalik soovitada neile, kes otsustanud siduda end eluga ääremaal pikemalt. Kas soovitada kohalikul rahval käised üles käärida, võimalused kokku lappida ja mänguplats oma kätega püsti panna? Sel juhul jääb muidugi õhku küsimus, mille või kelle eest ja mis otstarbel me siis ühiskukrusse makse maksame.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht  06.07.2012

Niisiis oli meie Soome asumise plaan armutult läbi kukkunud ning me otsisime kodutute ja rahatutena mu vanemate ukse taga ulualust.
Mu vanemate plaan oli omal ajal olnud lihtne: noores eas teha lapsed ja hiljem, kui need juba kaela kannavad, ise taas elu nautima asuda. See plaan neil aga vett ei pidanud, sest just siis, kui teised lapsed iseseisvuma hakkasid, tekkisin „juhuslikult” mina, mistõttu mu kolmekümnendates vanemad pidid hoopis uuesti hakkama mähkmetega jändama.

Edasine plaan nägi ette laste koolitamise ja linna ülikooli saatmise. Taheti meid ju põlluvagude vahelt välja ja sigade talitamise juurest minema saada, ikka haritud inimeste sekka, kontorisse laua taha, kummikuid asendamas kingakesed ja puhvaikat triiksärk. Kuid siingi rikkusin mina oma vanemate ootused. Vastupidiselt oma vennale ja õele, kes tublide lastena edukalt kooli lõpetasid ja ülikooli suundusid, otsustasin mina jätta lõpuklassis õpingud pooleli ja suunduda linna, kuid mitte õppima, vaid tööle ja ennast otsima. Kui vend ja õde olid juba sisse seadnud oma pere- ja tööelu, oli mulle ikka veel iseloomulik pidev kolimine, töökohtade vahetus ja lõputu üritamine tulla toime gümnaasiumi lõpetamisega. Siiski hakkas lõpuks, tänu abielusadamasse jõudmisele, ülikooli astumisele, korralikele töökohtadele ja emaks saamisele, nende usk minusse vaikselt tärkama. Paraku said nad seda usku kasvatada väga vähe aega.
 
Minu tagala
Nende uhkustunne oma noorima tütre suhtes haihtus sellesama kõnega Soomemaalt, millega teavitasin neid, et tulen koos mehe, Juurika ja Rotiga nende juurde elama, jättes seejuures täpsustamata elamise perioodi pikkuse ning sellegi, kuidas kavatsen likvideerida oma pere Soome-projekti tagajärjed. Peale sassis närvide oli mul neile selleks hetkeks ette näidata endiselt lõpetamata ülikool, karjäärimuutus juristist vabakutseliseks kirjanikuks ja justkui sellest veel vähe oleks, sadasin ma uksest sisse koos tol hetkel töötu abikaasaga, kaenlas laps ja puuris kräunumas väljasaamist nõudev Rott. Mis siin siis imestada, et vaid mina üksi suutsin tol hetkel näha Eestimaale tagasi jõudmises uut algust. Mu abikaasa jaoks oli jõudnud kulminatsiooni kogu ta elu suurim põrumine, Juurika jaoks sai sellest esmakordne kokkupuude kaevuvee, solgipangede ja kausis pesemisega. Minu vanemate jaoks tähendas see aga rahuliku pensionipõlve lõppu ja uuesti algavat elu koos lastega.
 
Vanemate hool
Mu vanemad võtsid aga meie eest hoolitsemist täie tõsidusega, mistõttu üsna pea olimegi mehega tagasi justkui lapsepõlves. Kuigi olime harjunud äratuskella kasutama, käidi meid ikka hommikuti üles ajamas õlaraputusega. Köögis ootas juba kohv ja rikkalik hommikusöök ning keegi ei võtnud kuulda tõika, et me ei söö hommikust ja ei ole seda teinud juba viimased kaheksa aastat. Kui palju vingusid, keerati võileivad paberisse ja poetati vargsi kotti kaasa. Mu ema kontrollis ja riietas last oma äranägemist mööda ümber, leides ikka, et olin ta pannud riidesse liiga paksult või liiga õhukeselt, ja järgmiseks võttis ta ette minu. Autoukse vahelt torgati sisse kampsun või jope, parajalt nii kaugelt, et seda tagasi välja lennutada ei saaks, ning jagati ravimireklaamidest tuntuks saanud kiirkõnes infot kõigist hädadest, mis võivad mind tabada, kui ma end strateegilistest kohtadest ära ei soojusta. Õhtul, pärast linnast naasmist ootasid meid aga ees pestud ihupesu, pliidil hauduv õhtusöök ja Juurika jaoks valmis taritud vanniveed. Koos kõige sellega lõppes meie jaoks igasugune privaatsus, argipäeva pisiasjade üle ise otsustamine ja üleüldse täiskasvanuks olemine.

Me polnud ei üürnikud, ei külalised ega sugulased – olime lihtsalt lapsega lapsed.

Kuid vaatamata ärritavale ülehoolitsusele meenusid mulle hetked minevikust, mida olin hakanud vanematest eemal ja iseseisvat elu elades ajapikku unustama: lapsepõlv, vanemate hool, aias tuule käes kuivanud pesu lõhn. Ma ei saanud mitte ainult meenutada, vaid uuesti suisa ihulikult tunda, kui armastatud laps ma oma vanematele tegelikult olin ja siiani olen.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht  29.06.2012

Koerad on teadupärast truud loomad – nad on ustavad ning lojaalsed koduhoidjad ja kaitsjad. Kuid isegi neil on hetki, mil nad unustavad oma loomuomase hea käitumise.
Sellistel hetkedel jooksevad nad, saba püsti, peremehe juurest minema ja koduaia piiridest välja.

Kui vaadata tagasi minu ja mu abikaasa Soome kolimise projektile, siis tuleb nentida, et meilgi inimestena on naha vahel nii mõnedki koera kombed. Tormasime ju meiegi õhinal saba püsti Soomemaale kullamägesid taga ajama, kuid just nimelt koerte kombel, saba jalge vahel, pagesime sealt tagasi Eestisse. Jooksuaeg sai läbi!

Koerad naasevad pärast ärakäimisi peremehe juurde puretute, räsitute ja vintsutatutena. Moraalselt olime ka meie täpselt sellised. Plaan alustada uut elu, mis pidanuks tooma majandusliku kindluse, oli läbi kukkunud. Mu abikaasat vaevas äng ja lisaks häbitunne, sest kodumaale tagasiminek ei tähendanud ainuüksi sõpradele ja pereliikmetele oma läbikukkumise tunnistamist, vaid paraku ka veel raskemasse rahalisse olukorda langemist. 
 
Naasmise valud 
Esimest korda abielu jooksul puges minusse hirm, et sellest löögist me enam ei toibugi. Ühtäkki oli ellu kogunenud liiga palju pingeid. Ja nii me siis vastastikku haukusimegi! Mina ei suutnud enam jätta haukumata, et Soome kolimine oli ju tema idee ja seega tema süü, et pere on nüüd sellises olukorras. Abikaasa haukus aga vastu, sest talle näis, et meie läbikukkumises olin süüdlaseks hoopis mina, kes ma “ühist projekti” piisavalt ei toetanud ega pingutanud ning olevat juba eos otsinud võimalusi Eestimaale tagasi pöördumiseks. Nii me siis pakkisime ja haukusimegi, öösiti aga pugesime teineteise kaissu niutsudes lohutust otsima. 

Vastupidiselt koertele, kes jooksuaja järel naasevad koduõuele, ei oodanud meid aga Eestis enam ees ei oma koduõu ega oma kuut. Korter oli ju ära antud, mistõttu olime nüüd tagatipuks veel kodutud. Seega vaatamata sellele, kui palju me öösiti teineteist ka ei lohutanud, hetkeks, mil kõik asjad olid autosse topitud ja algas sõit sadamasse teadmisega, et meid ootab ees vanemate juurde kolimine, olime juba nagu kaks marutaudis koera. 

Kuhjunud pinged lihtsalt purustasid igat närvirakku. Abikaasa ragistas aju, kuhu nüüd võimalikult päevapealt tööle saada, kuidas teenida vajalikud summad, et lappida auke, mida oli toonud endaga kaasa Soomemaale kolimine. Polnud ta ka teps mitte rahulolev, et oli üheksandal abieluaastal sattunud olukorda, kus pidi hakkama ulualust otsima äia ja ämma katuse alt. Tema meheuhkus oli riivata saanud ja talle tundus talumatu elukorraldus, kus tema polegi enam peremees elamispinnal, kus ta pere elab. 

Veel kord uuesti 
Mina püüdsin oma pisikese, kuid geniaalse ajuga genereerida päästeplaane, kuidas saada tagasi oma korter ning leida lahendus Juurika lasteaias käimisele, kui lasteaed asub nüüd 65 kilomeetri kaugusel meie uuest elupaigast ehk minu vanemate kodust. Olime sõna otseses mõttes hullumas. Saabuv jõuluaeg ei paistnud seekord tulevat kuigi imederohke, sest rahanatuke tagataskus oli lõppemas ja lahendused ei ilmutanud ennast kuskilt. Mullusel aastalõpul me abikaasaga jõulurahu traditsiooni hoidmisega ei hiilanud, pigem suutsime seda tava järjekindlalt rikkuda. Haukumine jätkus. 

Siiski peitus koerte kommetes ka midagi kasulikku. Täiesti ootamatult ilmnes, et mu mehe 12-aastane truudus ühele peremehele – ehk siis tema Soome-eelsele ülemusele – tasus nüüd väga vajalikul hetkel end siiski ära, sest õnneks suutis just see peremees suhtuda vägagi mõistvalt mu mehe jooksuaega Soomemaal. Ta sai tagasi oma endise töökoha endises ettevõttes. Seega vaatamata sellele, et olime läbikukkunutena tagasi Eestimaal, kus elasime võõra katuse all, olime majanduslikus mõttes vaesemad kui kunagi varem ja vedasime last rohkem kui poolesaja kilomeetri kaugusele lasteaeda, ei paistnud elu uue aasta alguses enam lõputult lootusetuna. 

Siiski olime eksinud veel ühes asjas. Kui arvasime, et Soomemaale kolimisega algab elus uus peatükk ja uued seiklused, siis tegelikkuses osutus projekt „Kallis kodu Soomemaal” vaid lühikeseks proloogiks uuenemisele. Tõelised seiklused algasid hoopis Eestimaale tagasi jõudmise järel!

Rita Anton-Lauga
Linnaleht  21.06.2012   

Suhted on nagu looduskatastroofid – pärast pikki päiksepaistelisi päevi tuleb torm, mis hävitab või lõhub pisikesteks kildudeks kõik ülesehitatu ja siis lihtsalt vaibub. Riismed korjatakse vaikides kokku ja elatakse edasi.
Nii korjasin minagi põrandalt üles kunagise 20-sendise taaskasutusest soetatud nõukaaegse supitaldriku killud, vaikisin ja elasin oma elu Soomemaal edasi. 

Samas, vaatamata kõikidele mu abikaasa jõupingutustele meie pere ühise majandusliku tuleviku hüvanguks ei suutnud ma leida jõudu, et hoolitseda meie nelja ehk siis abikaasa, Juurika, Roti ja enda emotsionaalse heaolu eest. Ma ei suutnud oma hingest välja kiskuda kildu, mille oli sinna jätnud abikaasa ülestunnistus, et ta pole kunagi omaks võtnud ega nõustunud minu Vene päritoluga. Olin täis trotsi ja soovi mitte ainult tagasi pöörduda oma juurte juurde Eestisse, vaid otsida oma mehe kiuste üles ka sügavatesse mullasoppidesse ununenud juured, mis sidusid mind mu ema päritoluga. 
 
Pettumuste jada 
Kuid elu on irooniline. Enne, kui jõudsin valmis sepitseda sõjaplaanid Eestisse naasmiseks, hakkasid probleemid laastama mu abikaasa sõjastrateegiaid meie lõplikuks sisseseadmiseks Soomemaal. Mehe tööleping ja elamisluba viibisid, korter, mida meile lubati, samuti. Nagu ka oodatud mahus töö ja palk – iga päev hakkas ühtäkki tooma mu mehele üha uusi pettumusi. Ilmnes, et ühe tähtsa asja olime jätnud üle lahe kolides kaalumata. Me ei esitanud endale kordagi küsimust, kes me ikkagi selle riigi ja rahva jaoks oleme. Lähtusime plaanides vaid sellest, millist kasu me ise selle riigi hüvedest lõigata saaksime. Kohal olles aga imestasime, miks ühte lihtsat töömeest, kes on koos perega põgenenud kodumaal valitseva majanduskriisi eest nende pinnale paremat elujärge otsima, tihtipeale hindava pilguga vaadeldakse.

Lihtsal ehitustöölisel tuli ikka ja jälle end tõestada ja oodata, kuni tema oskusi ja vajalikkust kaaluti. Liigagi tihti teadsid aga kaalutlejad, et taganemisteed ju säärasel töölisel pole. Nii said nad rahulikult ja kiirustamata oma sõjaplaane ellu viia – loksutada teda ühelt töölt teisele, anda lubadusi, jättes määratlemata nende täitmise tähtajad, ja muidugi viivitada, viivitada, viivitada. 
 
Kummikuga sõtta 
Põgenikul tuli endale selles sõjas leida uued liitlased – kannatlikkuse ja vaguruse. Kui lihtne on aga ühel mehel neelata alla oma uhkus? Kui mitmeks lahinguks peaks tal jätkuma kannatlikkust ja vagurust, et jõuda lõpuks selle sõjapealikuni, kes suudab näha temas enamat kui majandussurutise tõttu kodumaa hüljanud põgenikku ning hindab vääriliselt tema oskusi ja töökust? 

Nähes oma mehe lahinguhaavu, otsustasin loobuda enda sõjaplaanidest, mis puudutasid Eestimaale tagasi kolimist ja oma juurte juurde naasmist. Lükkasin oma hingehaavad tagaplaanile, et hakata korraldama Soomemaale paigale jäämist. Lõpetasin kõik tööprojektid, mis mind veel Eestiga sidusid, ja teiste kasutusse sai ka meie kodu. 
Ka abikaasa sai lõpuks kätte oma lepingud ja elamisloa ning jäänud oli veel vaid lahendada elamispinna ja lapse lasteaiakoha küsimus. Ja just siis, kui Eestiga olid kõik sidemed katki tõmmatud ja uues kodus ka viimased asjad kastidest välja tõstetud, tuli abikaasa lagedale uudisega, et soovib naasta Eestisse. 

Seekord ma taldrikut ei lennutanud. Seekord sattus mulle kätte maas vedelev kummik. Sest, nagu ma juba ütlesin, suhted on looduskatastroofid. Paraku jätsin ennist mainimata, et tuleb ette ka neid katastroofe, mille järel pole võimalik jätkata. Need lihtsalt pühivad minema kõik ja midagi polegi enam üles korjata. Siis algab kodusõda, kus rünnakud on suunatud üksteise vastu.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht  15.06.2012  

Just Soome kodus purunes kogu mu abielu jooksul esimene taldrik ning seegi mitte juhuslikust asjaolude kokkulangevusest, vaid eesmärgipärase tegevuse tulemusena, kus teo toimepanijaks olin mina, sihtmärgiks mu abikaasa ja pelgalt vahendiks supitaldrik. Ning teemaks – soomlase kasvatamine meie ühisest lapsest!
Mu ema tuli kaugetest Venemaa avarustest Eestisse elama 18-aastaselt, jättes armastatud eestlase pärast maha oma kodumaa. Ta abiellus Eestis, sünnitas ja kasvatas siin oma lapsed, jõudis pensioniikka ja näeb nüüd sellelsamal pinnal sirgumas oma lapselapsi.

Teades oma ema elukäiku, seda enam, et nüüd on ta ju Eestimaal elanud üle 50 aasta, näis mulle uskumatuna kuulda teda nüüd hirmu väljendamas minu kolimise üle võõrsile. Veelgi ehmatavamalt kõlasid minu jaoks tema manitsused, et sealsed inimesed ei unusta kunagi, kust ma tegelikult pärit olen, isegi siis, kui mina ise ehk tunnen end juba nende hulka kuuluvat. Kuid siis, kui sattusin ühte seltskonnalauda perega, kus mees oli Soomemaal elatist teeninud juba kaheksa aastat, sellest viimased neli elanud koos Eestist ümberasustatud naise ja kahe lapsega, kelle ta nüüd jälle tagasi kodumaale oli toonud, tekkis minulgi hirm. 
 
Kes sa siis oled? 
See mees ütles mulle pea sõna-sõnalt sama, mida oli öelnud mu ema: „Lõpuks, kui sa suudad mõtetes oma endisest kodumaast lahti lasta, juurdud ja tunned ka oma südames, et oled nüüd osake oma uuest kodumaast ja uuest kultuurist, täisväärtuslik kaaslane neile kodanikele, kellega nüüdsest külg külje kõrval seisad poesabas, kes on naabriteks sinu uues kodus, kellega koos täidad ametiasutustes dokumente, asud samades sotsiaaltoetuste nimekirjades ning kellega samades lasteaedades ja koolides käivad sinu lapsed ning sa ise oled uhke oma uue kodakondsuse üle, tuletatakse sulle meelde, kust sa tegelikult pärit oled.” 

Mina ei jõudnudki Soomes oma toimetustega nii kaugele, et saanuksin olla ühtedes ja samades sotsiaaltoetuste nimekirjades või seista ametiasutuste järjekordades koos Soome enda kodanikega. Kui mu pere oli Soome kolimisega ühele poole saanud, hakkas mu süda juba tuldud teed tagasi kippuma. 

Ma suutsin küll väga kiiresti sobitada tutvusi mänguplatsidel ja saada seeläbi kasulikku infot, näiteks kus on lapsega aja veetmiseks veel paremad kohad kui elupaiga lähiümbrus, kust osta soodsamaid toiduaineid või soetada lapsele riideid ja mänguasju, kuid ma ei suutnud hakkama saada tundega, et Soome elama jäädes jõuab paratamatult kätte aeg, kus hakkan kasvatama oma lapsest selle riigi ja kultuuri kodanikku. Ma ei suutnud ei oma peas ega südames leppida mõttega, et hakkan oma lapsest kasvatama soomlast. Polnud ma ju veel jõudnud õieti temani tuua isegi tema Eesti päritolu kultuuri ja keelt, rääkimata tema esivanemate vene kultuurist ja keelest.

Tuttavad, kes juba elasid Soomes, rahustasid mind küll pidevalt lausega „Soome on ju peaaegu sama mis Eesti”, kuid minu jaoks asus rõhk just nimelt sõnal „peaaegu”. Kogu see asjaajamise täpsus, reguleeritus, piinliku täpsusega paika pandud korrad ja kõik need ametiühingud, ametiühingud, ametiühingud – kõik see polnud see, millega mina harjunud olin. 

Juured sinu sees 
Hakkasin aduma, et mu emal võiski olla õigus. Iga kord, kui läksin esitama taotlust, olgu siis tööloa või elamisloa jaoks, eluaseme saamiseks või lihtsalt selleks, et uurida lapse lasteaeda paigutamise võimalusi, tuletati mulle meelde, kust ma pärit olen. Vahel oli see tahtlik, vahel tahtmatu, kuid millegipärast pani see mind iga kord tundma end väga väikse ja tühisena. Inimesena, kes pole saanud oma kodumaal hakkama, kes on hüljanud oma juured.
 
Esmalt abikaasa mu tundeid ei mõistnud. Tema oli võtnud eesmärgi luua pere jaoks materiaalne kindlustatus ja elukohariik polnud tema jaoks määrava tähtsusega. Temale oli tähtis elada seal, kus on töö ja vääriline tasu. Soomes elamise algetapis näis tema plaan ka toimivat. Kuid materiaalsest küljest hoolimata kasvas minu hinges päevast päeva äng ning üha sagedamini tõstatasin ma õhtusöögilauas vestluse teemal, kas me ikka tõesti soovime kasvatada oma lapsest soomlast. Tõenäoliselt väsinuna minu igaõhtusest probleemitõstatusest nähvas abikaasa viimaks: „Kas sinu vene kommete pähetagumine lapsele Eestimaal on siis etem või?!”

Kuni selle hetkeni polnud ma veel päriselt oma ema manitsevaid sõnu uskunud. Ometigi polnud ma ka nüüd šokis niivõrd teadasaamisest, et tema sõnad siiski tõele vastavad, vaid just sellest, et minu päritolu ja juuri, millest ma sündinud olen, tuletas mulle meelde just inimene, kellega jagan oma elu ja kellega koos kasvatan ühist last. Just siinkohal kostiski klirin. Tagajärjeks oli (vististi õnneks ja elu iroonilisust näidates) siiski vaid puhtmajanduslik kahju – taldriku olime omal ajal soetanud taaskasutusest 20 sendi eest ning nüüd tuli sellega lõplikult hüvasti jätta, sest taastamiseks oli see rariteet purunenud liigpisikesteks osadeks. 

Rita Anton-Lauga
Linnaleht  08.06.2012 

Vahel tahaksime uskuda, et lapsed sünnivad perre armastusest ning rahal pole selle kõige juures vähematki tähtsust. 
Kuid üha enam kuulen oma tuttavate seas jutte raseduse katkestamisest ja seda  just pere väheste sissetulekute pärast. Samas, kui hakata järele mõtlema, siis kas selles ongi üldse midagi nii väga valesti?!

Ütleme, et pere on olnud sinisilmne ja pole laste planeerimisel arvestanud oma majandusliku olukorraga.Mingil hetkel kuhjuvad halvad asjaolud veelgi ning nad ei jaksa oma lapsi enam korralikult toita või pakkuda neile selliseid arenguks vajalikke hüvesid kui normaalsel järjel pered. Me kõik ju tahaksime oma lastele võimaldada parimat võimalikku tulevikku ning seega polegi midagi imestada, et tänapäeval planeeritakse lapsi vägagi täpselt. Lapatakse kalendrit, sest eostamisega tuleb rihtida kindlalt valitud kalendrikuule ja võib-olla isegi kuupäevadele.  

Mu isamaa …
Hilised õhtutunnid, mis varasemalt möödusid Facebookis surfates, hiljem teineteise kaisus romantilisi filmiõhtuid nautides või sõprade seltsis maailma asju arutades, veedetakse nüüd internetipangas oma tulusid ja kulusid lahates. Ikka selleks, et täpselt välja arvestada, millal maimuke ilmavalgust nägema peaks, et sünnitus- ja raseduspuhkuse hüvitis tuleks suurim; kummal tulevastest vanematest hakkaks olema priskem vanemapalk ehk kellel oleks mõistlikum temaga koju jääda; kes ja kus peaks tööl käimist jätkama ning mida täpselt kõigi nende sissetulekute juures lapsele osta saaks.

Edasi liigutakse sotsiaaltoetuste juurde. Sealne numeroloogia suudab lapsevanemaid üllatada uudistega, kui hoitud, kaitstud ja väärtustatud nad oma lastega oma kodumaal on. Nii liigutaksegi mõtetes edasi võõrsile. Ikka sinna, kus mehed juba leiba teenimas käivad, kuid kus lastega peredele pakutakse hoopis paremaid sotsiaaltagatisi. 

… mu õnn ja rõõm
Ka meie abikaasaga jõudsime ühel hetkel nende mõteteni. Elamine kahes kohas, Eestis ja Soomes, oli muutunud kulukaks, pidev kottide kokku- ja lahtipakkimine liiga närvesöövaks. Rutiin, millesse langemist olin ma alati kartnud, oli muutunud  tagaigatsetud väärtuseks. Hing ihales elukorralduse järele, mis sisaldaks ühte kindlat elukohta, hommikukohvi järel võimalust saata laps lasteaeda ja mees tööle ning asuda ise oma harjumuspäraste tegemiste juurde: poeretked söögivarude täiendamiseks, kaltsukad ja nokitsemine oma kirjatööde kallal.

Meie tuttavad Soomes, kes olid juba jõudnud enda ja oma pereliikmed sinna ümber kolida, toetasid ideed lõpetada Eesti ja Soome vahet pendeldamine ning kolida perega lõplikult üle lahe. Põhilised argumendid olid kõigil samad: kordi suuremad sotsiaaltagatised, alati tagatud lasteaiakohad ja loomulikult võimalus teenida suuremat palka. Kuna abikaasal oli tolleks hetkeks püsiv teenistus Soome ettevõtte alluvuses olemas, hakkaski meile tunduma, et lausa patt oleks jätta selline võimalus kasutamata. Soomemaal tajusin, et enam polnud ma oma lapsega seal ei turist ega külaline. Meist hakkas saama lihtsalt järjekordne pere Eestist, kes oli tulnud võõrsile otsima helgemat tulevikku.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 18(1159 Tallinnas, 793 Pärnus ja Tartus) 04.05.2012

Palume naabritel hoolitseda meie lemmiklooma eest, pakime kohvrid ning põnev puhkusreis välismaale võibki alata. Minu ja Juurika reisid Soomemaale hakkasid kulgema täpselt sama jada pidi.
Kass Roti jätsime naabrite hoolde ning toppisime kotti mõned hilbud ja mänguasjad. Vahe seisnes vaid selles, et meie ei sõitnud puhkusreisile, vaid kaasa tööobjektile mehega, kes ei tahtnud oma perest eemal olla.

Mugava hotellitoa asemel ootas meid ees tööliste tarvis sisse seatud korter, kus oli puudu pea kõigest, välja arvatud mõnest lisatöömehest. Siiski oli alguses kõik põnev. Uus koht. Palju uudistamist. Uued poed ja ööpäev läbi avatud lasteaedade ja koolide mänguväljakud. Selliseid Eestis juba ei kohta! Suuremates olid olemas rattad, tõukerattad, suured ja väiksed liumäed, ronimisatraktsioonid, liivakastid koos mänguasjadega jne. Just need võtsidki suurema osa minu ja Juurika päevatoimetustest. Tuli lihtsalt kohale minna ja võiski koos kohalike lasteaia- või koolilastega tunde ja tunde segamatult trallida. 

Kes on ohver? 
Kuid üsna varsti polnudki see enam uus koht. Ikka ühed ja samad poed, samad ja läbiturnitud mänguväljakud. Kõigest põnevast oli saanud rutiin. Kui palju me siis reaalselt perena koos olime? Soomes vaatas reaalsus meile valusalt näkku. Mees oli pikki päevi tööl ja meie lapsega püüdsime võõras keelekeskkonnas ja sugulastest-sõpradest eemal olles lihtsalt päevi õhtusse veeretada. Õhtutesse, mis andsid võimaluse paar tundi enne magamaminekut olla kolmekesi koos. Reisidest Soomemaale olid saanud ohvripeod. 

Kuid kes oli ohver? Kas meie kass Rott, kes nüüd elas nädalate kaupa üksinda meie 110-ruutmeetrises kahekorruselises saunaga korteris, ainsateks seltsilisteks naabrid, kes käisid teda kaks korda päevas toidu- ja veevarudega lohutamas? Või mina, kes oli loobunud nädalateks oma töödest ja tegemistest ning asunud Soomes täitma peale hea naise ja ema rolli  lasteaiaõpetaja ja huvijuhi rolli? Väiksem ohver polnud ka mu abikaasa. Oli ta ju tahtnud kogu südamest elada nii, et pere oleks alati koos ja hoiaks kokku. Koosolemise ja kokkuhoidmise rõõmu ta nüüd saigi, samuti muutuse omaenda komandeeringupäevade rutiinis. Nüüd ei oodanud teda töölt saabudes ees mitte koiku ja sülearvuti, vaid kaks tülpinud tüdrukut, kes, olles iga päev tundide viisi kamminud läbi ümbruskonna mänguväljakuid, poode ja parke, nüüd mangusid, et neid viidaks autoga natukenegi kaugemale paigast, kus nad tundsid juba iga maja, põõsast ja tänava äärekivi. 

Nõrgim lüli 
Siinkohal ei saa ma jätta tunnistamata pattu, et olles ise varasest hommikust hiliste õhtutundideni rakkes Juurikale tegemiste otsimisega, sai mulle alles nüüd selgeks, kui oluline on ühe lapse jaoks lasteaed ja sealsed õpetajad. Ning vaatamata sellele, et töölt tulnuna oli abikaasa silmanähtavalt väsinud ja ma seda ka vägagi hästi adusin, eeldasin ikkagi, et õhtul võtab tema Juurika lõbustamise kohustused üle. Iga uue reisiga Soome püüdsime oma olemist paremini planeerida, võtta Juurika jaoks kaasa rohkem raamatuid, arendavaid mänguasju, joonistamis- ja meisterdamiskomplekte. Kuid kõigile jõupingutustele vaatamata lõppesid mehega kaasaskäimised ikka ühtmoodi. Mida pikemaks venis meie võõrsil viibimine, seda tihedamini kuulsin Juurikat lausumas: “Lähme ära koju, lasteaeda, Soomemaal on nii igav!”  Juurikas oligi see, kellest oli saanud meie uue elukorralduse ohver.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 17 (1158 Tallinnas, 792 Tartus ja Pärnus) 27.04.2012

Üldjuhul minnakse võõrsile tööle ikka selleks, et parandada oma pere majanduslikku olukorda – meie peres see igatahes nii oli.
Ja juba esimesed kuud, kui mees oli Soomes tööl ja mina lapsega Eestis, näitasidki, et eesmärk sai tõesti täidetud. Raha tuli. Kuid finantsseisu paranemisega kaasnes ka üks “väike” kõrvalmõju. Mida suuremad olid teenistused, seda harvem pääses abikaasa koju käima.

Seega tekkis meie probleemile uus aspekt. Kui algselt tundus mulle, et nõrgim koht selles mängus oli mu abikaasa, kes ei suutnud end kokku võtta ja lasi oma rahulolematusel kuust kuusse aina kasvada, sest mina polnud nõustunud, laps kaenlas, tema juurde Soome kolima ning seetõttu tundis tema ennast kodust ja perest äralõigatuna, siis üsna varsti olin just mina Eestis see, kes polnud enam olukorraga rahul.

Rusuvaks ja talumatuks hakkasid muutuma olukorrad, kus tuli haige lapsega nädalate kaupa üksi koduseinte vahel istuda, sest seda kohustust polnud enam ju lihtsalt võimalik kellegagi jagada. Sinna juurde kõikvõimalikud praktilised pisiasjad, näiteks kes tooks toidu või ravimid koju, sest palavikus lapsega ei saa ju poodlema minna ega apteekigi lipata. Isegi kui laps on parasjagu terve, siis kust leida hoidja, kui vaja õhtul minna trenni või sõbranna sünnipäevapeole, mis pole mõeldud koos lastega olemiseks? Kellele esitada pretensioonid, kui kodutehnika on hakanud kuuldavale tooma katkiminemist ette kuulutavaid helisid? Või kui auto ei soostu enam käivituma?
 
Kingituste issi
Seisin silmitsi tõsiasjaga, et mees oli ära, lapse vanavanemad kaugel, pidevalt tuttavaid ja naabreid tülitada aga piinlik ning mis kõige hullem – selles olukorras polnud mul süüdistada mitte kedagi peale iseenda.

Ka summad, mis ületasid varasemalt Eestis teenitut, hakkasid nüüd kuluma süümepiinade leevendamisele ja üksteisest lahus oldud aja korvamisele. Abikaasa tõi Soomest tulles lapsele aina ägedamaid ja kallimaid, kuid üha mõttetumaid mänguasju. Külvas teda üle maiustustega. Mina sain lohutuseks laeva tax free kauplustest ostetud parfüüme ja kalleid koorelikööre. Kuid ka kingitustesadu polnud veel see viimane ega kõige hullem muutus meie elu ja peresuhete moondumiste jadas.

Nüüd oli Soomes töötavast issist saanud Juurika jaoks elav kingitustepuu ja üdini hellust täis kaisuloom, kes ei söandanud Eestis olles öelda “ei” mitte ühelegi Juurika nõudmisele. Seega tähendas tööjaotus Juurika kasvatusküsimustes nüüdsest seda, et hea ja õrna issi kõrval oli minule jäetud täita armutu Godzilla roll – keelamine ja kamandamine oli vaid minu õlul.
 
Ümbermõtlemine
Lisaks kõigele sellele süstis suhtesse rahulolematust ka äkitselt tekkinud erinev arusaam ühistest hetkedest. Kui abikaasa oli tulnud n-ö koju käima, otsisin mina iga võimalust, et koduseinte vahelt välja saada. Olin kogu vahepealse aja lapsega kodus istunud ja nüüd plaanisin koos abikaasaga külaskäike sõprade juurde, väljasõite maale, osalemisi lasteüritustel jne. Abikaasa, kes oli aga kodust pikalt eemal olnud, ei soovinud seevastu midagi muud kui just kodus olla. Ja lahkhelid olidki taas käeulatuses.

Meie pere majanduslik olukord paranes, meie suhted aga kannatasid. Liigagi tihti hakkas mu südamesse pugema kartus, et Soomes teenitud raha läheb meile lõpuks liiga kalliks maksma. Selle raha hinnaks võib kujuneda meie pere, meie kodu ja meie abielu. Hirm maksta raha eest liiga kõrget hinda pani mind langetama otsust loobuda oma esialgsest plaanist jääda elama eraldi. Ma hakkasin abikaasaga Soomes kaasas käima. Sellega läks ühtlasi käiku Juurika plaan – elu kahes kohas korraga.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 14 (1155 Tallinnas, 789 Tartus ja Pärnus) 05.04.2012

Mis saaks olla naise jaoks veel oodatum armastusavaldus kui see, et tema armastatu pole nõus loobuma ühistest hetkedest ja teeb ettepaneku, et pere järgnegu talle sinna, kuhu teda on parasjagu viinud teenistuskohustused!?
Ideaalses elus peaks selline sõnum soojendama südant, filmides saadab sarnaseid ettepanekuid tavaliselt romantiline muusika, kaadrid õnnejoovastuses üksteise embusse langevatest pereliikmetest ja lõputiitrid “Happy end”.

Kui minu abikaasa teatas, et talle ei sobi enam “jagatud elu” ja seega peaksin mina koos lapsega viivitamatult Soome kolima, ei suutnud ma aga paraku selles näha ei armastusavaldust ega ka killukest ideaalsest elust. Filmikaadritest jäi asi samuti kaugele – taustaks kostis parasjagu Juurika jonn, kes ei suutnud vannitoas õhtuse hambapesuga hakkama saada. Ka kass Rott suutis täpselt sellele hetkele planeerida oma krõbuskeid täis toidukausi ümberajamise, mida ma siis neljakäpukil koristama sööstsin, ning sealtsamast ka mehe ettepanekule automaatselt oma hinnangu ja vastuse andsin: “Oled sa hulluks läinud?!” Ei mingit õnnejoovastust, ei mingeid kallistusi – ligi puges hoopis ebakindel õud.
 
Mehed sealpool
Ma ei julge mõeldagi sellele, kui paljud naised peavad oma pereelu elama jagades. Ei tea ma ka seda, kui paljud peavad just praegu või on pidanud lähiminevikus seisma silmitsi ettepanekuga minna võõrasse riiki uut kodu rajama. Mulle oli tolleks hetkeks selgeks saanud vaid see, et jagatud pereelu polnud vastuvõetav mu abikaasale, mõte elust Soomes aga mulle, ja nii hakkasid meie suhetesse tekkima mõrad.

Keskmise Eesti töömehe elu Soomes tähendab kokkuvõttes põhiliselt seda, et kulude kokkuhoiuks elatakse mitme mehega ühes tagasihoidlikus korteris, kus tavaliselt on sisustuseks külmkapp, pliit ja paar koikut. Ülejäänud mugavused tuleb soovi korral ise soetada, või nendeta läbi ajada. Sageli jääb peale see viimane. Töönädal on üldjuhul kuus päeva ja seega puhkepäevi vaid üks. Et nädalavahetuseks koju ja pere juurde saada, tuleb tavaliselt mitu head nädalat rabada, et see käimine kättevõidetud teenistusse uut auku ei söövitaks.
 
Naised siinpool
Kui nüüd uskuda, et neil meestel on seal lõbus elu, joomapeod ja võõrad naised, ning et meie, n-ö omad naised, oleme kannatajaks pooleks, sest meie õlgadel lasub kogu igapäevane vastutus majapidamise ja laste eest, siis ma julgeksin vastu vaielda. Meilgi siin on ju soovi korral täpselt samasugused võimalused joomapidudel käimiseks ja võõraste meestega ringitõmbamiseks. Kuid peale selle on meil privileege, mis meestel piiri taga puuduvad.

Mina sain ju elada oma kodus, magada oma voodis ja olla oma asjade keskel. Minule jäi vabadus suhelda jätkuvalt oma sõprade ja sugulastega, saada neilt tuge, kui miski kiskus raskeks, käia sõpradel külas ja võõrustada neid enda juures.
Mind jäid ümbritsema lähedased – inimesed, kes pole pelgalt juhututtavad baarist, vaid need, kes on aastatega kalliks ja omaks saanud. Minul jätkus võimalus olla iga päev oma lapse juures, näha tema kasvamist, tema arengut, nautida tema kallistusi ja jälgida tema pöörast maailma avastamist. Aga mis oli jäänud alles minu abikaasale?

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 13 (1154 Tallinnas, 788 Tartus ja Pärnus) 30.03.2012

See pole sugugi erandlik. Ühel päeval tuleb see lihtsalt kodus jutuks. Teie mees pakub, et teeks selle pöörde ja läheks mujale. Üle lahe. Tööle. Et järjele saada. Prooviks. Ega see tükki küljest võta.
Kui otsite peret, kelle elust leida inspiratsiooni, kelle elu põhimõtteid järgida, kelle pereliikmete suhteid ja lapsekasvatusmeetodeid eeskujuks võtta, siis ärge minu pere suunas vaadake – oleme vägagi vale valik.

Me ei suuda kunagi ühestki plaanist kinni pidada ning armastus, harmoonia ja sajaprotsendiline üksteisemõistmine saadavad meid tavaliselt vaid rämpstoidulauas burgereid ja friikartuleid nosides. Sest tegelikkuses möödub meie aeg põhiliselt lapsega läbirääkimisi pidades, kus kaotavaks osapooleks osutuvad alati lapsevanemad ehk siis meie abikaasaga. Oma abielusuhetes oleme ühtviisi järjepidevad – hommikul lahutame, õhtul lepime ja öösel peame mesinädalaid – nii juba kaheksa aastat.
 
Ma ei tule kaasa!
Seega siis, kui mu mees otsustas eelmise aasta lõpus asuda tööle Soomemaale, arusaadavalt suurema teenistuse lootuses, polnudki miskit imestada, et meie tulevikuplaanid ei ühtinud mitte üks raas. Mees tahtis kolida kohe terve pere Soome, mina aga soovisin jääda lapsega Eestisse. Juurikas muidugi ihanuks elada mõlemas kohas korraga. Pärast pikki ja tüliderohkeid vaidlusi jäi esimese hooga peale minu tahtmine.

Minu jaoks tol hetkel geniaalsena näiva plaani juures tundus kõik olevat lihtne – ei mingeid radikaalseid muutusi. Mina ja Juurikas jäime Eestisse, n-ö tuttavasse ja turvalisse keskkonda, oma koju. Meid jäid ümbritsema meie sugulased ja sõbrad, Juurikal jätkus tavapärane lasteaias käimine, mina tegelesin edasi oma tööde ja hobidega. Valearvestuse tegin ma vaid ühes: ma ei arvestanud kõikide osapooltega. Ma olin välja jätnud oma abikaasa tunded ja soovid. Perepeast sai ta omaenda kodust kolme-nelja nädala tagant läbi astuv nädalalõpukülaline. Seejuures üsna pea üsna pahur külaline.
 
Sa oled külaline…
Üks mu tuttav on öelnud, et abielus olles tuleks oma elu kaaslase omaga korrutada ja liita, mitte jagada. Paraku meie olime tänu Soome projektile jõudnud abikaasaga oma suhetes just jagamise etappi. Aastatega ülesehitatu, kokkukogutu, paikapandu, kõik see, mis tegi meie kodust meie kodu, läks tükkhaaval jagamisele. Esmalt jagasime kahte lehte potid-pannid, siis tekid-padjad-voodipesu, kodutehnika ja autod. Skype’is läks minu ja Juurika vahel jagamisele videokõnede aeg tagaigatsetava mehega. Kõik oligi ainult üks suur jagamine.

Tagantjärele saan aru, et naisena lähtusin oma plaanis eelkõige lapsest, ja paljuski ka oma mugavusest, jättes abikaasa soovid teisejärguliseks. Ega ma endalt küsinudki, mida täpselt võis tunda see mees, kes läks ju võõrsile teenima suuremat raha oma pere majandusliku heaolu pärast. Ja oli selle eest sunnitud oma kodu ja pere laiali jagama.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 12 (1153 Tallinnas, 787 Tartus ja Pärnus) 23.03.2012

_ Kui teie lähedased, sõbrad ja tuttavad meenuvad teile vaid loetud hetked enne nende küllajõudmist, võib vägagi lihtsalt juhtuda, et kaine meel jätab teid maha.
Te tunnete, et olete toidu valmistamise, laua katmise ja koristamisega jäänud graafikust häbiväärselt maha. Kui külalised on mõistvad, polegi see ehk teab mis murekoht. Tegelikuks mureks osutub hoopis see, et kiirkorras poes osturallitades olete suutnud püüdlustes olukorda päästa märkamatult oma kulutuste eelarve nii suurejooneliselt lõhki ajada, et pärast meeldivalt koos veedetud aega on armsatest ja oodatud külalistest saanud ka teises mõttes vägagi “kallid” külalised. 

See maagiline aeg
Külaliste võõrustamiseks suurejooneliste ettevalmistuste tegemine on mul juba lapsepõlvest sisse juurdunud tava. Mu ema seisis alati slaavi kombe kohaselt hea selle eest, et toitu oleks tehtud täpselt nii palju, et seda ohtralt üle jääks ja oleks võtta, mida külalistele õhtu lõpus kaasa pakkida.
 
Olles nüüd loonud oma kodu ja leides end sagedasti võõrustaja rollis, olen ajapikku hakanud mõistma, mis täpselt oli see mu ema trikk, mille tulemusena jäi pererahvas ka pärast külaliste lahkumist maha rahuliku südamega ning mitte tühjaks väänatud rahakotiga. Selgus, et isegi oma külaliste jaoks tuleb võtta aega.

Lihtne on ju poest varuda kokku valmistoodang ja panna lauale eksklusiivsete pagarite küpsetised. Iseküsimus on see, kas võõrustajad siis ka külaliste silmis parimasse nimekirja tõusevad. Minu jaoks kehastab lihtsa kodutoidu väärtust ja siirast külalislahkust mu oma vanaema, kes praeguseks on tähistanud juba 86. sünnipäeva. Tema pisikeses ja tagasihoidlikus köögis tunnen ennast alati kui kõige kallim külaline, sest süüa saan seal ikka seda, mida ta on ise ja endale valmistanud. Olgu see siis koorega keedetud kartul, mis tuleb näpuosavust näidates “kuue” seest välja saada, kartuli-tangupuder või hoopis räimevorm. 

Köök kui kindlus
Vanaema küll pomiseb vahel, et ei tea, kas nii lihtsat toitu ikka tihkab lauale pannagi, kuid eks temagi on vaikselt aimu saanud, et minusuguse linnainimese jaoks, kellel toidu valmistamiseks puupliiti ega hõõguvaid süsi kuskilt võtta pole, on see kulda väärt saak.

Võin ausalt tunnistada, et armastan melu enda ümber ja oma kodus. Kuid ma ei saaks seda endale iialgi soovitud määral lubada, kui püüaksin etendada külalistele kedagi, kes ma tegelikult ei ole. Viietärnirestoranides töötavate kokkade tasemeni ma nagunii ei küündi, ja nii rikas pole ma ka, et mitmekäigulisi õhtusööke neilt koju tellida. Nii ongi elu kujundanud mind lähenema asjadele loominguliselt, mistõttu pidu minu kodus leiabki suures osas aset köögis. 

Rasvased näpud
Ma võtan oma külaliste jaoks aega, püüan valmistada toite ise ja koos nendega ning säästmine käib siinkohal samuti asja juurde. Olen õppinud, et meestele ahjus õllekõrvaste küüslauguleibade valmistamiseks ei pea tingimata poest tooma värsket leiba, vaid kõlbab ka “parim enne” möödas ja allahinnatu. Ootamatult saabunud külalised lepivad ja jäävad veel hea sõnagagi meenutama võõrustaja jaoks võib-olla nii tavalist, koduseks õhtusöögiks vaaritatud suppi. Sest tavaline on see ju vaid pererahva jaoks.

Salat, mis valmib ühistööna, hulgapeale lõikudes ja sinna juurde muljetades, võib ju olla lihtne, kuid maitseb sadu kordi paremini kui poest ostetud ja mugavaks serveerimiseks kausikujulisse plastmassi pakendatud kulinaariasaavutus. Ise tehtud pannkookide lõhna ei saa aga minu arvates üldse millegagi võrrelda – külla kaasa toodud laste tänu jäävad igatahes meenutama rasvased näpud ja lausa nakkavalt hää tuju.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 39 (1133) 28.10.2011

_ Viimasel ajal on pea kõikidel seltskonnaüritustel tõusnud minu isiku ümber eriti teravalt päevakorda küsimus, millal ma kavatsen perelisa tekitada.
Et olen juba 31-aastane ning mul on kõigest üks, ja juba nelja-aastane laps, siis leidub hulganisti inimesi, kes arvavad, et ma ei kuule piisavalt hästi oma bioloogilise kella tiksumist. Nii üritavadki nad mulle sünnipäevaliste seltskonnas iga oma salatiampsu vahele üle laua õhinal selgitada, kui vana ma ikkagi olen.

Juhtub seltskonnas olema veel teisigi, kes soovivad mu bioloogilise kella tiksumisele volüümi juurde keerata, polegi mul tavaliselt olnud muud teha, kui vaikselt oma sülti nokkida ja kuulata arutelu, kui kiiresti naine – antud juhul siis mina – ikka vananeb. 


Palju või vähe
Kuid olgem ausad, ükskõik kui palju või vähe me neid lapsi ei teeks, näägutama jäädakse ikkagi, sest lõppude lõpuks ei olda ühegi arvuga rahul. Kui naisel on üks laps, siis manitsetakse, et tuleb teine kõrvale teha, sest ilma venna või õekeseta on ju lapsel väga õnnetu kasvada. Kui on kaks last, siis hakatakse varsti rääkima kolmandast – pesamunast. Kui aga lapsi on kolm, siis pajatatakse salamisi, et nüüd olla naine end lastele pühendanud ja jätnud oma elu hoopiski elamata. Satub lapsi olema neli, siis ei oldagi enam teiste silmis naine, vaid räsitud kombain.

Just hiljuti püüdsin lõpetada ühte taolist vägagi piinarikast ristküsitlust oma vaimse ja füüsilise lapsesaamise valmiduse üle enda arvates teravmeelse teatega, et pean hoopiski plaani hakata oma korteri keldrikorrusel aretama eksootilisi loomi – laiskloomast okasseani välja. Ootasin jahmunud pilke ja seda, et mind peetakse hulluks, kuid avastasin enda hämminguks, et sellelaadne väljaütlemine seda kaasa ei toonudki. Öeldi vaid “ahah” ja jätkati vestlust lapse saamise teemal. Kuid tasus mul vaid vaikselt kuulutada tõde, et ma tegelikult ei kavatsegi enam lapsi saada, kui saabus eelnevalt oodatud reaktsioon – minu terve mõistus seati sekundiga küsimärgi alla. Sellele järgnes püss-reporteritele kohane arupärimine, kas mul on siis küljes mõni ihuhäda või mis. 

Õige või vale
Minu jaoks on taoliste veenmisaktsioonide juures kõige häirivamaks kujunenud viimase trumbina välja käidav elutarkus, et lapsi peab juba seetõttu mitu olema, et kui ühega midagi juhtub, siis vähemasti teine jääb. Kuigi siinkohal tahaks ma nii mõndagi öelda, kas või näiteks seda, et ükskõik mitu neid lapsi peres ka ei kasva, võib ka kõigiga korraga midagi juhtuda, on elu õpetanud, et sellistel puhkudel on targem vait olla. Oma väljaütlemisega ei jõuaks ma niikuinii kaugemale kui selleni, et mulle hakataks enne torti ja kohvi veel ka tõenäosusteooriat selgitama.

Naisena tunnen, et laste arv peaks olema eelkõige minu otsus. Igaüks neist, ja isegi see ainuke, vajab üsas kandmist ja sünnitamist. Iga uut last planeerides paneb naine mängu kõik, riskides nii oma tervise kui ka iluga. Kindlasti on lapse saamine suuresti kõiki neid riske väärt, kuid just siinkohal peakski see olema riskivõtja otsus, mitte ühiskonna surve. Avalikud pärimised perelisa plaanide kohta on eriti kohatud ka seetõttu, et pahatihti on laps õnnistus, mida igaühele looduse poolt antud polegi. Me ei või ju iial teada, millist muret üks või teine pere sel teemal varjatult kaasas kannab.

Igal paaril on oma lugu sellest, kuidas pereks saadakse, kes need pereliikmed olema peaksid ja kui palju neid olla võiks. Õnn pole mitte arvudes, vaid selles, kas see arv vastab meie unistusele. Mina olen alati tahtnud endale oma meest, oma kassi ja tütart. Miks on inimestel nii raske mõista, et ma olen oma unistuse teoks teinud?!

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 38 (1132) 21.10.2011

_ Mu ema on taevas ja isa lendas üle parda – umbes nõnda võttis oma käekäigu lühidalt kokku Pipi Pikksukk.
Reaalses elus on see paraku just selline stsenaarium, mille peale keegi meist mõelda ei taha. Me peame võimatuks, et meiega midagi juhtuda võiks – mõtleme ikka, et õnnetused juhtuvad teistega, mitte meie endiga, ning ammugi ei suuda me manada silme ette pilti sellest, et elu võiks olla nii ebaõiglane, et laseks meie lastel kasvada vanemateta.

Nõnda juhtubki, et olles elu ja tervise juures, ei ole me valmis langetama otsust, kelle kasvatada jäävad lapsed, kui meid enam pole. 

Lihtne teha
Juriidilises plaanis on ju kõik väga lihtne. Tuleb vaid ennast notari laua taha sättida, nimed nimetada, notaritasud ja riigilõivud maksta ning laste hooldusküsimused pärast meie surma peaksidki olema lahendatud – seda siis ideaalis. Tegelikkuses pole kõik sugugi nii lihtne. Sest isegi kui nimed on paberil kirjas, jäävad meid ikka painama küsimused, kas meie valitud vanavanemad on ka kümne aasta pärast sama hea tervise ja mõistuse juures või kas meie südamesõbranna ikka seab tulevikus esiplaanile meie lapse heaolu või äkki mõtleb hoopiski varale, mis lapsega kaasas käib.

Kas meie oma õde või vend, eriti aga veel nende elukaaslased, ei hakka viimaks oma lastel ja meie lastel vahet tegema?! Kas me saame üldse kindlad olla, et kas või keegi neist, kelle nimed said notaris üles märgitud, on ka tulevikus majanduslikult kindlustatud sedavõrd, et suudab enda leibkonda lisasuid võtta? Püüdes vastata kõigile neile küsimustele, tuleb paraku nentida, et meil ei saa kunagi olema täit kindlust, mis juhtub parasjagu siis, kui meid enam silmapiiril või koguni siin ilmas pole.

Alates ajast, mil minu Juurikas ilmavalgust nägi, olen korduvalt mõelnud, et peaksin taolise tehinguga (testamendi või pärimislepinguga) tema tuleviku eest hea seisma. Et juhul kui … siis ei peaks ta vähemasti jääma pendeldama ühe ukse tagant teise taha. Kuid siinkohal tõstatub probleem kohe ka teistpidi: kelle õlule siis ometi nii suur vastutusekoorem panna? 

Raske otsustada
Samas kui teha seda vaid omatahtsi, välja valitud isiku eelneva nõusolekuta, võib ju juhtuda, et too saab meie laste näol säärase “kingituse” osaliseks, mida ta pole valmis vastu võtma, või siis kogunisti otsustab keelduda meie viimset soovi täitmast. Sedapuhku hakkaks laste eestkoste küsimust ikkagi lahkama kohalik omavalitsus, tehes seda oma äranägemise järgi ja oma ametnike kaudu.

Ma ei tea, kui sageli lapsevanemad Eestis taolist testamenti ehk pärimislepingut sõlmivad, mina pole aga veel suutnud seda teha. Pole ma ka kindel, kas parem on elada lootuses, et kui midagi juhtub, küll siis elu ise oma korrektsioonid teeb, või tuleks laste tuleviku pärast ikkagi anda kõik endast olenev, mitte jättes kõike pelgalt saatuse hooleks. Sest tasub endalt küsida, kas oleme üldse kunagi rehkendanud, millist jada pidi meie lapse tulevik kulgeks, kui meid enam poleks – ehk kellele kuuluks meie surma või hukkumise järel järgmisena meie järeltulija hooldusõigus ja kas meid see variant ikka rahuldaks. Kui rehkendama hakata, võime kergesti õudusega avastada, et targem oleks ikkagi sammud notari juurde seada.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 37 (1131) 14.10.2011

_ Alles hiljuti olin ma veel üsna kindel, et minu valitud lapsekasvatusmeetod on olnud vägagi edukas, sest minu sõnakuulelik laps poes ei jonni.
Kuid seda arvasin ma päevani, mil Juurikas viskas end jäätiseleti ees pikali, kisendas ja prõmmis jalgu, sest tahtis saada ühe jäätise asemel kaks.

Vapra emana otsustasin jonnile mitte järele anda, kuid kahjuks oli Juurikas langetanud täpselt sama otsuse. Kõik vanemad, kes on selle läbi teinud, teavad, ja nüüd ka mina, et kui üks Juurikas juba tuurid üles võtab, siis ega nii lihtsalt teda enam pidama ei saa. Nii väljusin minagi poest meeter haaval, sest iga paari sammu tagant viskas Juurikas end üha uuesti ja uuesti pikali, käivitades iga uue püherduse ajal lisaks oma kõrvulukustava helisignaali, millega andis oma pahameelest teada ka nendele poodlejatele, kes nägemisulatuses ei juhtunud olema. Ja loomulikult saatis tema jonni-debüüti tõeline pilkude meri.

Minu eriline superlaps
Koju kõndisin ma käe otsas järele lohiseva ja endiselt kõrisõlmest pahameelenoote välja kriiskava Juurikaga, ning värske tõdemusega, et minu eriline laps on kahjuks osutunud täpselt sama eriliseks nagu kõik ülejäänud – ka tema oskuste nimekirja kuulub jonn.

Paraku polnud see minu kui lapsevanema jaoks mitte just selline uus oskus, millega ma teiste ees uhkeldada tahtnuks. Ammugi veel seda avalikult demonstreerides. Mida ma aga koju minnes veel ei teadnud, oli see, et ega see jonnihoog viimaseks jää. Nüüdseks on selgunud, et Juurikas otsustaski just sel hetkel algatada vanemate taluvuspiiride kontrollimise. Ja täpselt niisama erinevad, kui olid Juurika välja mõeldud “õppused”, olid ka kõrvalseisvate täiskasvanute reaktsioonid.

Ma isegi enam ei tea, mis oli hullem, kas see, kui kuulsin kahjurõõmsaid kommentaare stiilis “jumal tänatud, et meil lapsi pole” või halvustavat manitsust “mida te ronite sellise lapsega poodi, kui te teda kasvatada ei oska”. Kirjutan siinkohal rõhutatult minevikus, sest tänu oma tuuritavale Juurikale, kes veel praegugi tihtipeale samalaadset meetodit praktiseerib, olen taasavastanud ja uuesti selgeks õppinud ammusesse lapsepõlve unustatud selektiivse kuulmise – ma lihtsalt ei pane taolisi sõnavõtte tähele ega reageeri neile enam. 

Õppida lapsi kasvatama?
Üleüldse tekib küsimus, kus ma siis oma last kasvatama peaksin. Kas ainult kodus nelja seina vahel? Sest kui ta parasjagu uues olukorras käituda ei oska või oma emotsioonidega hakkama ei saa, siis avalikku kohta (poodi, kinno, teatrisse, lõbustusparki, ühissõidukisse jne) ma teda vist nagu viia ei tohikski. Mulle paraku see variant ei sobi. Seetõttu ammutan edaspidisteks lahinguteks jõudu nendelt kõrvalseisjatelt, kes tavaliselt muheda näo ja äratundmishelgiga silmis mind vaikselt kõrvalt vaatavad – vististi just need vanemad, ja võib-olla juba vanaemad-vanaisadki, kes taolised rajad ise kordades läbi tallanud ning teavad täpselt, mida ma nendel hetkedel tunnen ja läbi elan.

Meile, lapsevanematele on pühendatud sarjad superlapsehoidjatest, kes suudavad taltsutada igat sorti väänikuid ja jagavad nippe oma laste jonniga hätta jäänud vanematele. Poodide raamaturiiulidki on pungil kirjandust sellest, kuidas kasvatada lapsi nii, et neil ei esineks jonnihooge. Üldiselt on kõik näidatav ja kirjapandu ka õige, kuid minu arvates toimib vaid ideaalis. Reaalses elus võime küll kümneid kordi uhkeldada oma supersõnakuulelike lastega, kuid siis ühtäkki on kohal see “teistsugune” olukord, mis ei vasta mitte üheski sarjas ega raamatus kirjeldatule. Paraku pole lapsevanematele jäetud taganemisvõimalust. Nii tulebki meil alatasa olla lahinguvalmis, kui meie Juurikatel tuleb pähe mõte sõdida, ning loota, et järgmise avaliku külaskäigu ajaks heiskab kasvatusalune valge lipu ja laseb sel külastuse lõpuminutiteni rahulikult lehvida.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 36 (1130) 07.10.2011

_ Ütleme, et te kuulete mind tänaval või poes kellegagi vene keeles rääkimas. Ja ütleme, et te ei jää sisimas päris ükskõikseks.
Kui astute nüüd minu juurde etteheitega, et olen tegemas ühte lubamatutest kuritegudest Eestimaa pinnal, siis kahjuks pean teid kurvastama: vabandust paluvaid noote te kuulda ei saa. Pigem kuulete selges eesti keeles mu kindlameelset seisukohta, et see, millises keeles ma kellegagi räägin, on paganama päralt mu enda isiklik asi.

Armastada venelast ja osata rääkida vene keelt on minu jaoks sünniga kaasa saadud õigus, ning seda vaatamata faktile, et olen sündinud ja kasvanud Eestis, olen selle vabariigi kodanik ja eestlane. Kui juhtute arvama teisiti, siis ei saavuta te sellega paraku midagi rohkemat, kui püüate võtta minusarnastelt õiguse avalikult armastada oma ema või isa ja tema päritolu kultuuri. Sest muuta fakti, et Venemaa on olnud aastakümneid Eesti riigi rõhuja ning iga eestlane jääb aegade lõpuni mäletama seda traagikat ja esivanemate valu, on täpselt niisama võimatu, kui muuta asjaolu, et olen eostatud venelase ja eestlase koostöös. 

Võõraste seas
Lapsed ei vali oma vanemaid. Nende armastus vanemate vastu on tingimusteta ja olen rohkem kui veendunud, et selle armastuse suurus ega sügavus ei sõltu grammigi vanemate rahvusest, vaid üksnes südamesoojast ja hoolest, mida nad oma lastele jagavad.

Lapsena ei tajunud ma, et minu pere oleks mingiski mõttes iseäralikum kui mu sõprade omad. Seda aga vaid ajani, mil koolis algasid vene keele tunnid. Minu haridustee algusaegadel olid Eestis veel nii vene lasteaiad kui ka koolid, kuid minu venelannast ema sisemiseks veendumuseks oli kasvatada oma lastest eestlased. Seega saime koos õe ja vennaga nühkida vaid eesti keelt kõnelevatele lastele mõeldud haridusasutuste pinke. Nüüd, aastaid hiljem mõistan ma, et neid otsuseid langetades ei lähtunud mu ema sugugi enda heaolust: milleks saata oma lapsed kooli, mille õppetükidki talle mõistetamatuks jäid, ning kus me sõbrunesime eakaaslastega, kelle keel ja kultuur olid tema jaoks võõrad?!

Oli aegu, mil ema distantseeritus mu koolielust ja mõnede klassikaaslaste õelus, kui nad mind venkuks sõimasid (ikka siis, kui olin vene keele tunnis õpetajalt kiita saanud), tekitas minus sügavat trotsi ema vastu. 

Omade hulgas
Kuid aastatega see trots kadus ja asendus austusega. Mu ema otsused tulenesid armastusest. See oli tema püüd säästa oma lapsi alanduse eest, mis oli aastate jooksul saanud osaks talle endale, alates ajast, mil armastus ta 18-aastasena mu isa kannul kaugetest Venemaa avarustest Eestimaale oli toonud. See armastus oli suurem hirmust asuda elama võõrale maale, kaugele oma sugulastest, majja, mida ta veel näinudki polnud, ja pererahva sekka, kelle keelt ta ei mõistnud.

Armastus teatavasti pühib armunute meelest kõik ülearuse – andmed rahvuste eripäradest, riikide vaenust ja poliitilistest vaadetest. Paraku ei laiene see meeltepuhastus kodanikele, kes nüüd niisuguse sisse rännanud armuobjekti ja armunud rahvuskaaslasega oma kodumaa pinda jagama peavad. Nii tuleb ka neil, kes elanud aastakümneid Eestis, õppinud selgeks keele ja kasvatanud lastest selle riigi kodanikud, ikka vastamisi seista avaliku hukkamõistuga pelgalt seetõttu, et ollakse venelane. Saati siis veel, kui julgetakse oma pereliikmeid avalikult vene keeles kõnetada.

Tunnistada mõnes vestlusringis, et mulle meeldib vene keel, ma jumaldan vene kirjandust ja olen hull Vene köögi järele, pole kaugeltki sama, mis tunnistada oma lummust prantsuse, hispaania või idamaade kultuuripärandi vastu. Minu ülestunnistusele järgneb tavaliselt see, et kuulajate silmis mu “eestlus” automaatselt väheneb, või siis langeb minu “kodanikureiting”. Seda kirjutades muide ma muigan. Sest kurioossel kombel räägin ma puhta eesti keele kõrval vene keelt aktsendiga ja oma ema keeles ei oska ma kirjutada pea üldse.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 33 (1127) 16.09.2011

_ Kui vanasti õpetasid vanad noori, siis nüüd oleme jõudnud omadega ajajärku, kus “muna õpetab kana”.
Noor põlvkond pärandab vanemale üha uusi teadmisi internetimaailma piiritutest võimalustest, mille vaieldamatuks tippsaavutuseks on hääle ja pildiga suhtlusportaalide imetabane maailm. Kuid võib-olla just seeläbi kaotavad noored eneselegi teadmata oma vanemate vajaduse sõita neile külla, kallistada neid rasketel aegadel, ja mis veelgi tõsisem teema – üheskoos kasvatada järeltulevat põlvkonda. 

Lihtne internet
Ent kõike seda on ju võimalik teha ka veebi kaudu, ütlete. Just arvuti annab võimaluse suhelda laste ja lastelastega kaugete vahemaade tagant! Moodne tehnoloogia annab võimaluse vahetada foto- ja videomaterjali ning pidada vestlusi läbi Skype’i ja MSN-i. Kõik on lihtne, kiire ja mugav. Kuid pidage kinni, kas mitte meie endi mugavus meile aastate pärast valusalt kätte ei maksa? Lihtne inimlik väärtus, emotsionaalne lähedus, haihtub ajapikku.

Võib-olla ma eksin, kuid minu arvates ajal, mil meid ei ümbritsenud nii võimas ja kõikehõlmav tehnikamaailm, hoidsid vanad ja noored rohkem kokku. Siis kardeti üksteisest väga kaugele uut kodu rajada, sest teati, et varem või hiljem vajatakse tuge ja abi – noored lapsehoidjaid ja vanad hooldajaid. Paraku nüüd seda kartust enam pole. Üha rohkem noori ja vanu lööb lahku. Iseküsimus on see, kas pereliikmete osavõtmatus üksteise elust on ikka alati tingitud nende seesugusest soovist ja internetimaailma võimalustest. 

Keeruline lähedus
Kindlasti on meie kõigi tutvusringkonnas lapsevanemaid, kes loevad oma kohustused laste ees täidetuks hetkel, mil nood on täisealiseks saanud. Kindlasti on ka neid, kel on lastega kontakt olemas, kuid kes ei ole abiks lastelaste hoidmisel, vaid ostavad oma vanavanema staatuse välja ukse taha saadetavate kingitustega. Noortel, kes hakkavad looma oma peret ja saama lapsi, jääb sellisest kodust välja astudes vajalik abi ja tugi saamata. Paraku on meie seas alati ka seesuguseid noori, kelle nimel nende vanemad on küll ponnistanud, kuid kes pole õppinud neid austama ning jätavad oma põduraks muutunud vanemad – sedagi heal juhul – vanadekodu hoolde, kui et tõstavad oma käe nende abistamiseks.

Mu enda, mu tuttavate ja sõprade peresid vaadates tundub mulle üha enam, et tavapärasemad on siiski hoopis need peremudelid, kus üksteisest küll hoolitakse, kuid üksteiseni lihtsalt ei jõuta, sest materialistlik ühiskond on voolinud tavapärastest memmedest ja taatidest n-ö keskea ületanud tööinimesed, kes enda, oma laste ja lastelaste heaolu nimel püüdlevad kõrgemate teenistusnumbrite poole, mille saavutamine on võimalik vaid siis, kui olla töötav pensionär. Nende kõrval pühenduvad aga noored, olles pesast välja lennanud, samuti karjäärile, püüdes kindlustada nüüd juba enda vanaduspõlve ja oma (võib-olla veel sündimatagi) järelkasvu heaolu. 

Päranduse hind
Nii leiavad tänapäeval pereliikmed end tihti olukorrast, kus põlvest põlve edasi antavad pärandused polegi teab mis kesised, kesiseks jäävad sealjuures vaid pärandid, millel pole rahalist väärtust. Kaotsi kipuvad minema ühised ajaveetmised, valmidus olla pereliikmete jaoks füüsiliselt olemas. Koos olemiseks ja koos puhkamiseks ei jagu selle kõige kõrvalt lihtsalt enam aega.

Nii on laste pikad suvevaheajad vanavanemate juures muutunud haruldaseks, ka nädalavahetused on praktiliselt olematud, puhkused häbiväärselt lühikesed – samal ajal kui tööst väsivad mõlemad pooled, nii vanad kui ka noored. Nõnda jõutaksegi heal juhul tagasi telefoni ja arvutiekraani juurde, mis annab mingigi võimaluse hoida sidet ja vältida täit võõrdumist.

Kui võõraks ma ise olen oma vanematele jäänud? Kui üürikesed on minu lapse kokkupuuted oma vanavanematega? Alati on liiga palju tööd, liiga kiire, palju kohustusi, mis vajavad täitmist. Aastad mööduvad ja üha harvemini leian end vanematekodust. Õigemini, ma külastan neid, kuid ma ei veeda seal aega. Lihtsalt tulen ja lähen, nagu aastaaegade vahetus, mis puudutab meid vaid korraks ja läinud ta ongi.

Ehk tuleks korraks aeg maha võtta ja küsida endalt: kui lähedased me tegelikult oma lähedastele ikkagi oleme?

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 32 (1126) 09.09.2011

_ USA mehisel naerumaastikul ilma teinud naiskoomik Elayne Boosler on öelnud, et kui astuda koerale saba peale ja loom seeläbi sureb, siis oled liiga paks.
Kui seda mõttekäiku uskuda, siis juhul kui mina astuksin peale taskukoerale, kes suure tõenäosusega saaks selle järel tõsiseid vigastusi ja eeldatavasti sureks, liigituksin ma paksude naiste nimistusse.

Totrus! Samas on üks mu kunagine meestuttav avaldanud arvamust, et tegelikult ei ole olemas pakse naisi, naised olevat lihtsalt erinevate kumerustega. Just see viimane mõttekäik ühtib ka minu arvamusega teemal “naised ja kehakaal”, sest pole minagi alati hiilanud saledusega, vaid on olnud aegu, kus olen kaalunud kuni kakskümmend kilo rohkem. 

Vannitoakaal
Loodus on andnud mulle eelduse olla sale, kuid pole jätnud lisamata riukalikku tingimust: minu saledus püsib vaid seni, kuni mul on iseloomu seda hoida. Nii tulevadki päevakorda toiduvalikud ja toitumisharjumused ning seejärel see kõige tähtsam – hinnang iseendale. Igapäevases võitluses kaalunumbriga olen jõudnud lõpuks arusaamisele, et meie ilu taandub eelkõige sellele, kui rahul me iseendaga oleme, mitte pelgalt numbrile vannitoakaalul.

Sest nii kahetsusväärne, kui see ka poleks, tuleb paraku tunnistada, et sisetunnet, kas oleme oma kehaga rahul või mitte, pole võimalik kõrvalseisjate eest varjul hoida. See peegeldub kogu olemusest ja kõige enam tajuvad seda “koormat” suhtepartnerid. Siinkohal pole küsimus enam selles, millisesse kaalukategooriasse kallim meid voodisse ronides liigitab, vaid taas selles, millisele astmele kaalupoodiumil me ise enda paigutame ning kas oleme oma kohaga seal ka rahul. 

Ideaalne raskus
Minu toitumisharjumuste alla ei kuulu ranged dieedid ega moodsate idamaiste hautatud maltsade manustamine. Võrdluses tuttavatega, kes peavad kohati lausa füüsiliselt haiget tegevaid paastukuure ja dieete, näib (ja kohati ongi) minul kõik üsna lihtne. Kui ma endale midagi rohkemat luban, siis tähendab see, et paari järgmise söögikorra ajal ma juba keelan, või jätan mõne einestuse sootuks vahele. Jälgin igapäevaselt väga rangelt, mida ja kui palju ma söön, ning olen õppinud ütlema väga konkreetselt “ei” minu ette laotavatele söökidele.

Olgem ausad, ega tuttavadki meid pole sugugi altid kaalualandamise juures toetama, pigem kuuleme ikka, et “no ega see üks lisatordilõik sulle midagi ei tee” või “sinu figuuri juures ei pea sa küll suutäisi lugema”. Paraku teeb see üks lisatordilõik ikka kuhjaga kahju ning kui ma suutäisi ei loeks, siis seda figuuri varsti lihtsalt enam poleks!

Olen veendunud, et igaühel meist on oma ideaalkaal, mille saavutamise järel täitub meie olemus rahuloluga ning meist hakkab hõnguma enesekindlust, mis vallandab atraktiivsuse, mis omakorda kandub intiimellu. Me tunneme end enesekindla ja seksuaalselt ligitõmbavana. Kuid mille me seejuures märkamata jätame, on asjaolu, et meie partneritel pole tavaliselt õrna aimugi, kas oleme kaalus mõne kilo juurde või maha võtnud. Kui oleme endaga rahul, on ka nemad meiega rahul. Partnerid voodis annavad meile hinnanguid nautimuse eest, mille nad meilt saavad, mitte kaaludes enda peal meie keharaskust. Number kaalul ei põhjusta imet, õnnelik ööelu sõltub meie hinnangust iseendale. 

Võõras vara
Keegi meist pole täiuslik ja enda ümber ringi vaadates näeme ikka teistel olevat midagi, mida sooviks endale. Kellel on unelmatele vastav rinnapartii, kellel ilus säärejooks, kellel aga hoopiski puusalaius, mida vaadates võib kadedusest lausa rohekaks tõmbuda. Samas ei ole meil ju vähimatki aimu sellest, kas need inimesed, keda me kõrvalt imetleme, on ka õnnelikud. Võib-olla ihaldaksid nemad endale hoopiski midagi meie küljest.

Olen ka ise tihtipeale mõelnud, et kui see võimalik oleks, vahetaksin puusadel asetsevad armusangad mõnevõrra suuremate rindade vastu. Olen kalkuleerinud, et sellise vahetuskauba juures peaks isegi kaalunumber püsima jääma. Iseküsimus on muidugi see, kui kindel on, et ma nende “uute kumerustega” kuidagi pentsik välja nägema ei hakkaks.

Aga tegelikult – seni, kuni kallim tegudele asudes magamistoas tuld kustutama ei kipu, peaks ju kõik meie praegusedki kumerused täiesti omal kohal ja õiges suuruses olema.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 31 (1125) 02.09.2011

_ Üsna hiljuti tegin ma igale naisele omase saatusliku vea ja küsisin abikaasalt, kas ta ikka armastab mind.
Rumal küsimus, sest saanud oodatud vastuse, pole meil ju iialgi täit kindlust, kas meile on tõtt öeldud.

Kuid mina sain seekord kuulda hoopiski muud. Nimelt leidis mu kaasa, et kergem olnuks võtta endale psühhiaatriakliinikust mõni patsient kodusele ravile, kui minuga (nüüd siis juba) kaheksa aastat oma elu jagada. Võta siis nüüd kinni, kas see oli sügavmõtteline armastusavaldus, lihtne kokkuvõte meie kooselust või hoopiski mure tuleviku pärast!? Oli, mis oli, aga kaheksas kihlumise aastapäev ootas tähistamist ja õhtu lõpus selgus, et see ei erinenud varasematest mitte üks raas. 

Ikkagi voodis
Kas olete märganud, et tehes oma mehele ükskõik millise tähtsündmuse puhul kingituse, olgu selleks mõni ihaldatud tehnikajupp, auto, sokid või eksklusiivne õllekann, lõpetate tähistamise tavaliselt ikkagi kahekesi voodis!? Täpselt sama juhtub siis, kui mees naist millegi puhul premeerib. Ehk peitubki kogu saladus selles, et naise keha on mehe jaoks see ainus, õige ja täit rahuldust pakkuv kingitus? Ning kui see leiab veel ka tihedat kasutamist, siis saabki olla üsna kindel, et ollakse mehe jaoks armastatud naine ja küsimused on lihtsalt liigsed.

Paraku ei tee kingituse täiuslikuks mitte üksnes sisu, vaid oma roll on ka pakendil. Argipäeval, mil lapsed jonnivad, söök vajab keetmist, toad koristamist ja palgatöö pühendumist, on tihti rohkemgi kui raske olla aldis veel hilistel öötundidel rõõmsalt voodisse lihaseid pingutama hüppama, olles ise pitspesus, lõhnastatud ja kirest pakatamas. Samas, kui mehe kutsest keelduda, ootab ees “pepude vahtimise mäng”, mis tähendab, et kallimale keeratakse etteheitva turtsatuse saatel selg ja käsigi tõmmatakse enda alla peitu. Siis ei jäägi muud üle, kui vastata samaga ning lasta tagumikel teineteise seltskonda nautida. 

Keerukad asjad
Teisalt jälle, kui teha voodis tegusid lihtsalt tegemise pärast, vastutulelikkusest mehe soovidele või kohusetundest, siis üsna varsti, vaatamata ükskõik kui sisukale ja kaunile pakendile, muutub elu rutiinseks ja ebanauditavaks nii kingituse enda kui ka selle valdaja jaoks.

Olen kodus pidanud skandaalseid sõdu, püüdes teha selgeks, et soov “saada” nüüd ja kohe pole ainult meeste privileeg. Ja et keeldumine pole hoopiski mitte naisepoolne märk armastuse puudumisest. Aastaid hiljem on mu abikaasa tunnistanud, et teda ongi minus kõige rohkem kütkestanud minu iha tema vastu. See on selge märk, et ta on mulle oluline ja ma pingutan tema tähelepanu nimel.

Naised, olgem ausad, “armastus kõhu kaudu” pikaajalises suhtes ei toimi, sellega kaasneb vaid meeste ülekaalulisus. Iga mees lepib pigem halva söögitegija, hooletu koristaja ja oskamatu lapsehoidjaga kui halva kingipaketiga voodis. Pingutades kolme esimese kohustuse nimel, jättes neljanda teisejärguliseks, võib üsna peagi juhtuda, et kodus käib mees küll söömas, pesemas ja kasimas, kuid kingitust noolima lipsab väljapoole. 

Lihtsad teed
Jah, see kõik võiks ju ollagi üsna lihtne. Kuid meie, naised, ei saa eirata oma loomust ja siit lähtub veel üks paratamatus – meie tung romantika järele. Olles kingitus oma mehe jaoks, soovime, et ka meid vääriliselt koheldaks. Meil võib olla väga hea mees, kuid täpselt samuti nagu halb mees ei jaga temagi enamasti miskit romantikast. Oodates, kuni mees küpseb eani, mil ta hakkab märkama tähtpäevi ning arvestama meie unelmate ja ihadega, värvuvad enne juuksed halliks.

Mina isiklikult loobusin juba ammu ootamisest ja hakkasin hoopiski ise kehtestama mängureegleid ehk siis andma täpseid juhised, millist lõunat, õhtut või ööd ma parasjagu saada tahan. Sest lihtsam on võtta telefon ning öelda, et mul on täna “isu” ja alustada tahaksin ma kolmest küünlast, pastaroast ja pudelist šampanjast, kui oodata kellegi ümbersündi. Praktika on näidanud, et konkreetsest pakkumisest mees enamasti ei keeldu ja soovitud kingituse saamiseks on ta valmis paljukski – meie, naised, saame aga nii üsna väikse jõupingutusega kätte võimaluse nautida täiuslikku romantikat.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 30 (1124) 26.08.2011

_ Kevadel tegin ühe täiesti radikaalse ja enesegi jaoks üllatava otsuse. Niisuguse otsustavuse kutsus esile loomulikult ei muu kui püüd pidada silmas oma pere kulude kokkuhoidu.
Nimelt jätsin parkimisplatsile seisma oma parima sõbra, neljarattalise bensiinirüüpaja, mille vahetasin välja kasutatud kolmerattalise lapsejalutuskäru ja ühissõidukipileti vastu. Võin teile juba ette ära öelda, et väljaminekud vähenesid tõesti märgatavalt. Kuid seikluste ja selgitustööde hulk, mis asemele tuli, üllatas mind ennastki.

Esmalt oli kõige raskem saada lahti harjumusest mitte istuda autosse, kui tekkis soov minna poodi toiduainete järele või kaltsukatesse tuustima. Pidi ju loobuma elementaarsest mugavusest jõuda soovitud kohta kiiresti ja piilumata esmalt aknast õue, hindamaks ilmastikuolusid. Lisandusid kalkulatsioonid lühimate marsruutide üle, kui oli otsustatud minna käruga, pidades samas arvestusi kellaaegade kohta, kui oli jõutud otsuseni liigelda bussiga. Ka ei toiminud enam võimalus torgata endale jalga kõrge kontsaga kingad ja asutada lihtsalt minekule. Minu jalatsisahtel läbis korraliku uuenduskuuri, kuna jalad andsid üsna kiiresti teada, et kui pole tahtmist ravida ville ja valutavaid sääremarju, siis tuleb selleks, et kõndida maha hulk kilomeetreid, ennast kaheksa sentimeetrit maale lähemale tuua ning soetada isegi vabaajajalatsid ketsid. 

Uus vaade maailmale
Võin ausalt tunnistada, et suvekuudel ajasin pea kõik toimetused korda autota. Mul oli alati kaasas käru, et anda lapse väsinud jalgadele puhkust ja ladustada asju. Nii õppisimegi Juurikaga tema neljandal eluaastal n-ö autota liiklema, avastasime linnamaastikult üha uusi mänguväljakuid, käisime piilumas vabaõhuüritusi, uudistasime kesklinna moosekante ja tänavakunstnikke ning loomulikult degusteerisime kohvikute maiuspalasid.

Minu jaoks oli täiesti uus ja omamoodi kogemus näha, kui palju küsimusi tekkis mu lapsel ühiskonnanähtustega kokku puutudes. Jalgsi liikudes tuli anda vastuseid, milleks on tänavatel kollased kastid. Ja seleta siis lapsele, kes elab ju internetiajastul ega ole tuttav ei Leopoldi ega Postikanaga, kuidas ja miks inimesed üksteisele paberkirju kirjutavad ning mil moel need veel postkontori kaudu kohale ka jõuavad. Õhtutundidel tuli aga selgitada, miks osa inimesi peatustes ja pargipinkidel pahasti lõhnavad ega lähe koju magama. Ka see viimane on ju üks osa ühiskonna igapäevaelust, kuid paraku see osa, millega autos olles (õnneks) tavaliselt kokku puutuma ei juhtu.

Kui kaks kuud Juurika ja tema vankriga linnatänavail seiklemist mööda sai ja puusadelt olid märkamatult kaotatud ka armusangad, oli aeg pöörduda tagasi tavapärase lasteaiarutiini juurde. Paraku asub Juurika lasteaed linna teises otsas ja seega tuligi langetada otsus, kas hakata taas laduma oma rahakotti tanklatšekke või soetada hoopis ühistranspordi kvartalikaart. Valisin viimase ja koukisin prooviks ühtlasi välja oma kingad, millega pääsesin taas taevale kaheksa sentimeetrit lähemale. 

Kokkuhoiu “keemia”
Kui peres kasvab vaid üks laps, on kindlasti palju kergem langetada igasuguseid drastilisi otsuseid, ja saavutada ka kokkuhoid rahakotis. Kui pereliikmeid on rohkem, on kõik märksa keerulisem. Kuna Juurikas on veel koolieelik, saab ta ühissõidukis tasuta sõita, seega tuleb pilet osta vaid lapsevanemal. Kuigi ID-kaardi kaudu ostes on piletid odavamad, tuleb mõelda ka sellele, kas lapsega sõidab alati üks ja sama täiskasvanu. Meie valik langeski seetõttu paberpiletile, mis on küll ID-piletist kallim, kuid võimaldab kasutada seda ilma, et tekiks lisakulutusi, kui üks vanematest ei saa mingil põhjusel lapsele saatjaks olla, ja teine siis sundseisus ikka parklasse auto järele tõttab. Aeg on näidanud, et see kalkulatsioon on end õigustanud.

Pean tunnistama, et ühegi otsuse langetamisel ei lähtunud ma vähimalgi määral sellest, kuidas pidada loodussõbralikumat eluviisi. Minu mõtetes ringles soov hoida kokku rohkem raha, leides võimalusi muuta Juurika suvepuhkus lisakulutusi tegemata põnevamaks. See viimane mul tõesti õnnestus ja siinkohal tunnen oma leidlikkuse üle väljateenitult uhkust. Tuleb aga tunnistada, et nüüd mulle täitsa meeldib ka see teadmine, et olen oma uue eluviisiga andnud väikse panuse keskkonnasäästlikkuse heaks.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 29 (1123) 19.08.2011

_ Olen alati olnud veendunud, et armastatud ja armastav naine on ilus igas vanuses. Natuke moeteadlikkust ja elementaarne valmidus oma ilu eest hoolitseda aitab siinkohal samuti kaasa, kuid armastuses kibestunud naist ei aita enam miski.
Kibestunud naine on lihtsalt kole. Kibestumus elus ja armastuses varjutab kogu ilu ja tõstab esile hoopis kogu koleduse, ning seda kõige laastavamal moel, mis ühele naisele osaks võib saada. Kahjuks on elu aga seatud nii, et igaühest meist võib saada see kibestunud naine.

Linn on täis naisi, kes on ühel hetkel avastanud, et nende elu on raisatud tühja, sest elatud on kellelegi, kes pole seda väärtustanud. Armastatud on kedagi, kes tegelikult vastu ei armastanud. Kodu, mille nimel elati ja hingati – seda enam polegi. Kogu elu on olnud üks suur pettus ja ainus, kes seda kõike õigel ajal ei märganud, ollakse ise. 

Elukunstnikust mees
Vaadates seda naist seal teisel pool lauda, võisin lausa tunda nii meeletut valu tema südames, mille pärast nii mõnigi teine oleks aru kaotanud. Armastatud mees oli läbi telefoni kuulutanud suhte lõpetatuks ajal, mil nende esiklaps hakkas saama kaheaastaseks, teine aga ootas alles sündi.

Mees vajas lihtsalt midagi rohkemat, et näida edukana. Naise vanemate maja tagatisel osteti omal ajal linna korter ning uus ja parem elu võiski alata. Kõik oli ilus, kuni naine jäi rasedaks. Mees hakkas viibima üha pikemates komandeeringutes. Naine veetis rasedusaja praktiliselt üksi, kuid leidis, et see ohverdus oli seda väärt, kuna raha oli ju lapse kasvatamiseks vaja, ning elas edasi lootuses, et kui laps on sündinud, on pere kindlustatud ja ka mees tagasi kodus.

Esiklaps nägi pärast sündi oma isa vaid viis päeva ja seejärel alles kahe kuu pärast, sest vastne isa naasis oma töögraafiku juurde. Naine ei nurisenud. Aeg lendas kiirelt ja nüüd oli vanemahüvitis peagi lõppemas, lasteaiakohta aga polnud ja ta teadis, et peab jääma lapsega koduseks. Talle see variant meeldis: olla pühendunud koduperenaine, kelle kohustusteks hoida kodu korras, valmistada toitu, kasvatada last ning olla mehele truu ja toetav naine. 

Kohanduv naine
Kodukandis nähti sedasama naist veel jõulude aegu istumas laua taga koos oma uhkeldava kaasaga. Ka naine ise oli veel tollalgi uhke ja kõrk olnud. Ei sobinud talle piiritagune odav viinapudel ega sugulaste valmistatud küpsetised laual, rääkimata vanavanemate kootud kampsunite selgaproovimisest. Linnast oli kaasa toodud kõik parim, puha firmakaubad ja õppinud kondiitritelt tellitud tordid-suupisted. Kingitusteks memmedele kallid kreemid ja taatidele lõhnaveed. Maarahvale näidati koht kätte. Viimastel jäi ainult imestada, millist kaupa linnapoodidest soetada saab, kui vaid nõnda palju raha oleks nendesugustel lihtinimestel kuskilt võtta.

Kevadeks aga oli jõuluaja elu ennast naise jaoks ümber pööranud nagu sült kausis. Kogu jõukus, oma rasvases uhkuses, oli leidnud end põhjast ning koos sellega oli kõik rikkalik ja lihaseline jäänud sügavale alla, sinna, kuhu tema uue elustiili juures käed enam ei küündinudki. Kättesaadav oli nüüd vaid lahja kiht. Selles ei olnud enam ei materiaalseid tagatisi ega kalleid nipsasju. Mäng vaesuse piiril oli igapäevane nähe. 

Armetu loobumisvõit
Mehe hüvastijätukõne telefonis viis šokis naise haiglasse, nii nägigi teine laps ilmavalgust enneaegsena. Haiglast kojuminek tähendas otsejoones koos vastu tulnud vanematega maale sõitmist. Linnakorteri uksed, mille iga ruutmeetrit naine oli suurima hoole ja armastusega sisustanud, olid jäädavalt tema jaoks suletud. Armastatud mees oli nüüd lõpuks andnud oma esimese panuse selle korteri hüvanguks – vahetanud iga viimasegi luku, mis võinuks avada naisele tee endisesse kuningriiki.

Naine esitas elatise nõude kohtusse. Kuid jälle kord tuli tal üllatuda. Mehe palgatud advokaat oli oma üüratut tunnitasu väärt. Naisele tehti kiiresti selgeks, et mingit raha ei tule. Mis võib tulla, on lastest ilmajäämine. Dokumentide kohaselt olevat naine vaimselt ebastabiilne, kuna oli haiglas psühholoogilist abi saanud ja läbinud rahustite kuuri. Sissetulek puudub tal samuti. Uus elukoht oma välikäimla ja pesemiseks mõeldud päevinäinud saunahoonega polnud samuti kaugeltki samaväärne, mis oleks pakkuda laste isal uhke linnakorteri näol. Hirmust kaotada ainust, mis talle veel jäänud – oma lapsi –, andis naine mehele seegi kord vaguralt loobumisvõidu.

Kas selline armastus tõesti sobib meile?

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 28 (1122) 12.08.2011

_ Ma pole varem kunagi aru saanud nendest inimestest, kes eesmärgi saavutamiseks karjuvad hüsteeriliselt telefoni, laskuvad ähvarduste ja inetu sõnavarani. Ma ei mõistnud neid inimesi kuni praeguseni.
Elu andis mulle õppetunni ning nüüd olen ise seda kõike teinud ja pean nentima, et ei kahetse ühtegi halvasti öeldud sõna ega kõrget hääletooni, ei ähvardust ega roppu väljendit. Veel hullem – kui vaja, teen seda kõike uuesti.

Kui teie laps on haigeks jäänud, selgub tõsiasi, kui palju väärtustatakse meie ühiskonnas lapse elu ja tervist ning ka see, et teie mure kipub olema ainult teie isiklik probleem. 

Koos sünnitusega arstiks
Minu kogemus näitas, et saamaks oma haigele lapsele abi, tuleb läbi teha kohati täiesti inetu sõda arstisüsteemiga, kus ühe ema süda pannakse taluma abitust ja meeleheidet ja lohutuseks jäetakse talle vaid omaenda pisarad.

Lapse elu väärtustatakse meil nõnda kõrgelt, et ema muret tema tervise pärast peetakse üheks vaimse nõrgamõistuslikkuse tunnuseks. See annab ühtlasi arstidele voli jooksutada teid, haige laps süles, mööda kabinette, kus enamik ajast kulutatakse teie alandamisele, kuna te pole suutnud ise oma last ravida ega märgata eelneva arsti poolt pandud vale diagnoosi. Mina näiteks ei teadnud varasemalt, et emaks saamisega kaasneb ka kohustus arstiks õppida. Või on asi hoopis selles, et minu nelja tunni ja 20 minuti pikkune sünnitus oli liiga lühike selleks, et mu ajus vallanduks mingi eriline teadmistepagas arstiteaduste valdkonnast?

Igatahes jah, pean tunnistama oma võhiklikkust, mina ei teadnud, et minu lapsele, Juurikale (pildil), arstilt raviks määratud Braunovidoni salv oli raviks vale ning ta pidanuks kohe saama hoopis Fucidini salvi. 

Ise olete kõiges süüdi
Pöördusin arstide poole abi saamiseks, kui Juurikal oli vaid üks väike haavake põlvel, mis oli äärtest imelikult vesiseks läinud. Kuus päeva hiljem oli see haigus jalgadelt viiest kohast naha ära söönud. Vaatamata kõikidele minu mureavaldustele ei arvanud ükski arst, et selline nahahaiguse vohamine vajaks tõsist sekkumist. Kuid just mina olin see, kellele lõpuks sai osaks laitus, kuidas ma olen asjal nii kaugele lasknud minna?!

Ma ei suuda siiani uskuda, kuidas selle arsti keel üleüldse paindus ütlema midagi sellist emale, kes on päevi jooksnud mööda arste, anudes pea põlvili abi. Ma ei suuda ka siiani mõista seda inimest, kes on valinud endale arsti ameti, kuid suudab öelda emale, et võtku viimane ometi positiivne hoiak, sest asi pole veel nii hull. Tekib küsimus, kui hulluks peab lapse olukorra laskma, et see oleks arstide tähelepanu äratamiseks piisavalt hull? Üks mädakolle Juurika jalal ei olnud piisavalt hull, kolm ei olnud ka piisavalt hull, viis mädakollet polnud neile ikka veel piisavalt hull. Kuid Juurika jaoks oli lõpuks asi ikkagi nii hull, et laps vajas antibiootikume ja tema jalad olid pea täies ulatuses sidemetes. Lisaks selgus, et mädanik oli nakkav. 

Kui hull on väga hull?
Mu mees, minu sõbrad ja tuttavad on mind alati pidanud julgeks naiseks. Kiitusi oma julguse kohta olen saanud eriti palju kuulda just pärast viimast juhtumit Juurikaga. Siinkohal pean tunnistama, et julgusega polnud seekord midagi pistmist. Ainus, mida minu emasüda tundis, oli lõputu hirm ja abitus, millele iga järgnev hommik lisas juurde kuhjaga ahastust ja pisarais meeleheidet.

Iga ema teab, et hirm oma lapse elu pärast paneb liigutama mägesid ja tegema kohati hullumeelseid tegusid. Ja just seda kõike ma teile soovitangi. Kui olete sattunud samasugusesse võitlusse arstiabiga, kui teie emasüda ütleb, et teie lapsel on midagi viga, siis vaatamata kõikidele ustele, mis teie ees kinni lüüakse, kõikidele telefonitorudele, mis hargile visatakse, kõikidele alandustele ja solvangutele – ärge andke alla! Jääge endale kindlaks ja küsige julgelt kõike kümneid kordi üle. Tehke seda kõike isegi siis, kui teid kahtlustatakse nõdrameelsuses, nimetatakse hüsteerikuks ja väidetakse, et iga teine normaalne ema teie asemel saaks oma lapse ise ravitud ega raiskaks arstide väärtuslikku aega. Teie õigus on küsida iga vastuvõtus viibimise kohta väljavõte haigusloost, kus on kirjas, milline arst teiega tegeles ja kes millise ravi määras. Ainus, kes teie lapse elu eest võitleb, olete teie, sest paraku võib juhtuda, nagu minu kogemus näitas, et keegi teine seda ei tee enne, kui asi ei ole veel “väga hull”.

Vaatamata sellele, et viimastel päevadel läbielatu põhjal on minu südames usk arstidesse väga tugevalt kõikuma löönud, pole ma siiski veel kaotanud täit usku meedikutesse. Elu on mind kokku viinud ka arstidega, kellele olen nende tehtud töö ja mulle osutatud abi eest tänulik elu lõpuni. Just seetõttu on valus näha, et nende ridades toimetab ametivendi ja -õdesid, kes seda usaldust ja lugupidamist õõnestavad.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 27 (1121) 05.08.2011

_ Sõbranna teatas, et oli sunnitud vastu võtma tööandja ettepaneku jätkata 0,25 koormusega, kuna töötatud pool aastat näitas, et pidevalt haige laps ei võimalda tal täiskoormusega töökohustusi täita.
Miks noor ema üldse pooleteiseaastase lapse kõrvalt tööle läks? Eks ikka seepärast, et vanemahüvitis lõppes ning ühest palgast kodulaenu ja kommunaalmaksete tasumine ning pere toitmine ja katmine muutus võimatuks. Nii sündiski plaan naasta töörindele. Kuid kes meist ei teaks vana kõnekäändu: kui inimene planeerib, siis jumal naerab.

Alles mõned kuud tagasi olin veel ise väikse lapse kõrvalt töötav ema. Läksin tööle, kui Juurikas oli seitsmekuune, ja töötasin mitmel pool kuni tema 3,5-aastaseks saamiseni. Selle aja jooksul puutusin kokku igat sorti suhtumisega väikelaste kõrvalt töötavatesse emadesse. Üks aga on kindel – kui su laps on haigeks jäänud, siis alles selgub tõde, kas oled oma tööandja jaoks n-ö Püha Lehm või ainult tavapärane Tööhobune. Enne seda tuleb aga ebameeldivad otsused langetada koduseinte vahel.
 
Probleemne töötaja
Mäletan selgelt neid öid, kui kuulsin läbi une kostmas lapse köha ja enne veel, kui jõudsin ennast püsti ajada, riivas mu kõrva mehe õhku lennutatud küsimus, kumb meist lapsega töölt koju jääb. See lajatas mulle iga kord vastu otsmikku valusa meeldetuletuse sellest, et ma pole enam mitte ainuüksi täiskohaga Ema, vaid ka täiskohaga Töötaja.

Vastu põlve kraadiklaasi kopsides käisid kalkulatsioonid, kelle töö on tähtsam, kes toob rohkem raha sisse, kes saab suurema hoolduslehe hüvitise, kelle ülemus on laste suhtes vähem soosiv. Tavaliselt olid langetatud otsused suhteliselt ühekülgsed: koju jäin mina ja ainuke, kellel oli põhjust olla rahulolematu, oli mu ülemus, aga tema magas veel õndsas teadmatuses.

Hommikune telefonivestlus ülemusega on alati viisakas, nagu sellistel puhkudel ikka. Ülemus annab teada, et küll asutus hakkama saab, ja soovib lapsele kiiret paranemist. Kui te aga arvate, et pärast seda vestlust on tööle mitteilmumisega seonduv probleem päevakorrast maas, siis te eksite. Tööandja jaoks olete nüüd muutunud Produktiivsest Töötajast Probleemseks Töötajaks.
 
Pungil dokumendimapp
Lapse, aga eriti veel laste kõrvalt tööl käimine nõuab niigi geniaalset organiseerimisvõimet ja raudset närvi talumaks kõikvõimalikke tagasilööke. Meil on kohustus jõuda õigeks ajaks lasteaeda, poodi, teha õhtusöök, pesta pesud ja koristada. Kui kell on juba 17.30, siis ei saa tavaliselt lubada ületunde, mis tähendab, et palgatöö tuleb lihtsalt öötundideks koju kaasa võtta. Me muutume märkamatult Tööhobusteks kahel rindel: tööl ja kodus. Kuhu aga jääb kõige selle kõrval väärtuslik perega koos olemise, puhkamise ja lastega mängimise aeg?

Veel aasta tagasi veeres minu jaoks aeg nii kiiresti, et ma vaevalt märkasin enda ümber toimuvat. Tavapärane tööpäev lõppes tunniajalise sõiduga kodu poole, heites pidevalt pilku kellale ning püüdes kalkuleerida, millal vaatan läbi dokumendid, mis kõrvalistmel olevat kotti ribadeks pressivad. Enda õuduseks aimasin tavaliselt juba ette, et ka sellest päevast tõotab tulla päev nagu iga teinegi, kus väsimus võtab oma ja koju kaasa veetud mapp tööasjadega jääbki suletuks. Kui siis tagatipuks jäi veel ka Juurikas haigeks, polnudki muud võimalust, kui tohterdada pool ööd last, et varahommikustel tundidel lappida loppis olemist mikrolaineahjus soojendatud kohviga ja teha kohustuslik kõne tööandjale.
 
Riiklik vs. erasektor
Kuigi mu viimased töised meenutused pärinevad ajast, mil töötasin avalikus sektoris, on mu kontos erasektoris läbi tehtud episood, kus olin sunnitud lapse haigestumiste pärast töölt lahkuma. Ma ei tea, kas avalikus sektoris oldi sallivamad seetõttu, et seal pole mängus otseselt kellegi isiklik rahakott, või on asi kinni lihtsalt ülemustes kui inimestes. Ütleksin siinkohal vaid seda, et tänapäeval on seaduse silmis naised alla kolmeaastaste lastega küll Pühad Lehmad, kuid just tööandja surve on see, mis sunnib neid tihtipeale ametist lahkuma või otsima teist töökohta. Soovitud eesmärgini jõudmiseks ei tarvitse tööandja vallandamisega enamasti käsi määridagi.

Kuid tänu otsusele koduseks jääda on minu ümber taas tekkinud elu ja inimesed, mida ja keda ma Tööhobusena nähagi ei osanud. Kätt südamele pannes võin ka kinnitada, et kui ma töötava emana arvasin, et koduperenaised on lihtsad logardid, kes tahavad elada meeste rahakoti peal, siis nüüd oskan sellise mudeli järgi elavaid peresid ka teistmoodi hinnata. Õnnelik elu ei tähenda ilmtingimata raha. Ka pole laste tervist ja õnnetunnet võimalik rahatähtedega kinni maksta.

Samas – otsus jääda koduseks ei toonud kaasa sugugi vaid ilusaid perega koos olemise hetki. Selle järel said alguse ka kõrgemat matemaatikat nõudvad kalkulatsioonid. Küllap on meie seas suur hulk ka neid peresid, kes parima tahtmisegagi sellist valikut lubada ei saa.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 26 (1120) 01.07.2011

_ Tavaliselt lukustan ma ukse, panen potikaane kinni ja võtan sellel siis istet. Minu korteri pooleteiseruutmeetrine peldik on ainuke koht, kus saan oma mõtetega omaette olla.
Siin saan end peita oma lapse eest, kes, nagu kõik lapsed, lihtsalt ei suuda mööda saata minutitki, ilma et tal poleks vaja minu käest midagi küsida, mulle sülle ronida või pälvida järjestikku kolm-neli kallistust, või ei turgataks talle pähe avaldada soovi toidukraami asjus, mida tema ühtäkki tühjaks läinud kõht viivitamatult saada tahab. Siin saan ühtlasi rahu oma abikaasast, kes isegi vaikides on meenutus sellest, et sõltun otsuste langetamisel veel kellestki peale iseenda.

Ma peidan ennast, sest vahel ma lihtsalt tahan üksi olla. Olla ainult iseenda jaoks, võtta oma elust hetk enesele, kohustuseta seda kellegagi jagada. Minu peldik on minu kirik, mu pelgupaik, mu pühamu – koht, kus saan ühtaegu olla nii pihtija kui ka pihiisa. 

Püha peldik
Alates ajast, mil meist saavad lapsevanemad, ei kuulu meie elu enam ainult meile. Ööpäev läbi kestev vastutus ja teadmine, et nüüd on meil keegi, kelle elu sõltub vaid meist, võib kohati olla väga rõhuv. Kui paljud on leidnud end olukorrast, kus nad on jätnud lapse kellegi juurde üheks ööks hoida lootuses ja tõotuses, et magavad end lihtsalt välja, seljatavad väsimuse, sest vajavad seda ühte ööd iseenda jaoks … ja avastavad siis, keset seda maagilist üksindust, mida nad ju nii väga soovisid, et nad ei saa sõbagi silmale? Midagi on puudu! Kuskil sisimas närib süütunne.

Ma olen nii ennast kui ka tuttavaid jälgides märganud, et oleme pereinimestena vägagi altid tekitama endale süümepiinu. Kuigi iseenesest on ju täiesti loomulik, et me kõik vajame omaette olemist, mõnetunnist puhkusehetke või eemalolekut rutiinist, kuigi oleme paarisuhtes ja saanud lapsevanemateks. Isiklikust ajast ilmajäämine võib nii mõnegi vagase tallekese lõviks muuta ja pole siis midagi imestada, et taome rusikatega natuke lärmakamate naabrite ukse peale juba kell 21, nõudes, et nad oma teleri heli maha keeraksid, sest mida kauemaks venib laste magamapanek, seda lühemaks jääb aeg enda jaoks. 

Kõik on kadunud
Minu jaoks näiteks muutus ahistatuse tunne kõige teravamaks ajal, mil jäin ilma ka mu enda tekitatud pühapaigast, kuna olin sunnitud selle siiski ühiskasutuseks loovutama. Ajal, mil laps roomama hakkab, pole enam võimalik ennast peita ega lukustada mitte ühelegi ruutmeetrile oma kodusest pinnast. Me lihtsalt jääme oma viimasest pelgupaigast ilma, sest last ei saa hetkekski nägemisulatusest välja lasta. Nii algabki aeg, kus tavapäraseid protseduure tuleb ajama hakata poolupakil tualetipotil olles, silmad püüdmas põngerja trajektoori ja lootes, et jõuame valmis enne, kui omapead jäetud seikleja midagi eriskummalist ei avasta. Aastake hiljem teeme kõiki oma protseduure juba täiesti iseenesestmõistetavalt koos väikse maailmaavastajaga, kuulates kõrvalt poti pealt antavaid tabavaid kommentaare ja esitatavaid miks-küsimusi. Laps õpib ju jäljendades. 

Uus algus
Õnneks möödub seegi aeg. Lapsed kasvavad ja ühel hetkel saame oma pelgupaiga tagasi. Kuid kas mitte siis ei avasta me iseendalegi üllatuseks, et vajadus vahel ajada vaid omi asju, kulutada aeg endale, on paraku kasvanud koos lastega. Ainuüksi pooleteiseruutmeetrisest pühamust vetsupoti ja paberirulliga enam ei piisa.

Me januneme uuesti maailma ja iseenda taasavastamise järele. Elu vaid koduseinte vahel muutub ahistavaks, me hakkame tundma, kuidas me mandume. Hinges pulbitseb soov astuda uuesti kõrgkooli, täiendada end erialaselt, hakata tegelema mõne uue hobiga. Uudistada kultuuriüritusi, käia reisimas. Lapsed plaanidesse alati enam ei mahu. Kuid kas peaksime seetõttu süütunnet tundma? Või annab julgus laste kõrvalt teoks teha ka oma unistused ja soovid lastele hoopiski meie näol tagasi vanemad, kes on elurõõmsamad, õnnelikumad ja teineteisest veelgi rohkem hoolivad?

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 25 (1119) 22.06.2011

_ Kui mees on rikas, siis sellest piisab. Naise kohta küsitakse täpsustuseks: kas ta on ka ilus?
Naistel ei ole paraku ühtegi õigustust, mis teeks koleda välimuse aktsepteeritavaks. Vabandusena ei loe ei miinuses pangakonto, haigus ega ületunnitöö.

Aga mida teha siis, kui meie rahakotis ritta seatud eurod kuluvad ära kommunaalmaksetele, toidule ja lastetarvetele? Ilusaid riideid tahaks küll, aga üle ei jää miskit, mis küüniks ajakirjades reklaamitud kevadmoe ja poodides rippuvate riietega samasse kõrgusse. 

Kaltsukate kunst
Kui te kohtate mind linnas või juhtute uurima minu Facebooki kontot, siis võtke teadmiseks, et üldjuhul ei maksa ükski mu riideese, mida näete, naljalt üle 32 sendi.

Ma tegin taaskasutuse imetabase maailmaga tutvust juba kümmekond aastat tagasi oma õe kõrval, kes oli tollal kodune kolme väikse lapse ema. Õde tunnistab igasuguse valehäbita, et rahanappus oli see, mis sundis teda tollal soetama kaltsukatest lastele riideid alates aluspükstest ja lõpetades kombekatega. Minagi hakkasin tema kõrval praktiseerima kaltsukates käimise kunsti, algselt küll selleks, et säästetud raha kulutada ilusale pesule, kehakreemidele ja kingadele.

Nüüd, lapsevanemana hakkasin taaskasutusest soetama riideid ka meie väiksele Juurikale. Olen lihtsalt liiga mugav selleks, et valutada pead plekkide pärast, mida laps süües või mängides osavalt tekitada oskab. Viimasel ajal tunduvadki minu jaoks lausa halenaljakad need vanemad, kes ostavad lapsele küll mitmekümneeurosed püksid või mingi tühipalja T-särgi, kuid seepeale, kui võsuke endale toidupleki rinnale ajab või end porisele murule pikali viskab, näost kaameks muutuvad. Kas see pole mitte lapse mängunaudingute rikkumine ja tema loovuse pärssimine, kui ta peab riiete puhtuse nimel kogu aeg n-ö nööri mööda käima, selle asemel et vabalt värvidega plätserdada, õues ringi tuustida või köögis kokakunsti harjutada? 

Ostlemise teadus
Ja teiseks, mehed eeldavad tavapäraselt, et naine on ilus ka koduseinte vahel, mitte ainult sealt välja astudes. Kuid kas me, naised, ikka valime endale koduste koristustööde tarbeks selga kallid ja mehe pilku püüdvad riided? Kuna minu riided pole hingehinda maksnud, võin vabalt šikis kleidis pliidi ees süüa vaaritada ja koristustöid teha. Saab mustaks, viskan pesumasinasse, juhtub, et plekk ei lähe pestes välja, viskan prügikasti.

Olles jäänud aastateks taaskasutusele truuks, olen õppinud selle reeglites orienteeruma. Et asjalikke oste teha, tuleb kaltsukaid hästi tunda. Selleks peab olema aega, kuid just seda töötaval naisel enamasti napib. Tõde on, et linnas on vaid paar kaltsukat, kust saab soetada häid riideid odavalt. Ülejäänud poed väljendavad paraku veendumust, et kaltsukas on juba iseenesest nii populaarne nähtus ja neis käijad nõnda rumalad, et seal võib müüa samas hinnaklassis või kallimatki kaupa kui tavapoes. Nende poodide klientide hulka mina ei kuulu.
 
Vabaduse võlu
Seega kas taaskasutus on vajadus või elustiil? Minu jaoks on see ühte ja teist. On olnud aegu, mil mu pangakonto näitas nii väikseid numbreid, et kaltsukas oli ainuke väljapääs. Nüüd aga on sellest saanud elustiil. Mulle meeldib teadmine, et võin soetada riideid, mida naljalt kellegi teise seljas pole. Teiseks saan kõik säästud investeerida kinoskäikudesse, kohvikutesse ja lapsega vaba aja veetmisse.

Minu abikaasa, kes algselt, nagu arvatavasti paljud mehed, häbenes minuga koos kaltsukas käimist, on aastatega jõudnud minuga ühele arvamusele, et riided on kõigest asjad, mille eest makstav suurem summa ei muuda neid ilusamaks ega pane paremini oma eesmärki täitma. Õiglase hinnaga soetatud rõivad teevad meid vabaks – ja mõistagi jääb mehele nii rohkem raha kodutehnika jaoks.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 24 (1118) 17.06.2011

_ Mu abikaasa on kuumavereline puhast tõugu Eesti mees, kes eelistab magada just nõnda, nagu jumal tema loonud.
Mina seevastu olen mingist hetkest hakanud öörõivaid eelistama. Pean tunnistama, et kaasa viimasel ajal pidevalt tehtud märkusi ja mangumisi end natuke rohkem lahti pakkida olen lihtsalt eiranud, leides, et mul on sama palju õigust mugavusele ja heale unele kui temal, kes saavutab selle lihtsalt minule vastupidisel moel ehk magades paljalt. Kuid kui mu vägagi konservatiivne õde, kelle ees ma oma viimase ööriiete ostuga kelkisin, mind nähes lausus: “Kas sa ei arva, et nende hõlstidega mehe juurde voodisse minnes tal seier kella kuue peale kukub?”, sain ma aru, et nüüd olin küll ostuprohmakaga hakkama saanud.

Kuna minu vastne mõmmidega flanellkomplekt tekitas minust kümmekond aastat vanemas ões kaastundepuhangu minu mehe suhtes, hakkasin paratamatult ragistama aju küsimuse kallal, millal ma õieti jõudsin stringid ja paljad rinnad flanelli vastu vahetada. Kas tõesti suhe, mis on andnud mulle turvatunde, on muutnud mu nii mugavaks, et olen kaotanud vajaduse tähelepanu nimel pingutada?

Flanelli pakitud
Kui me alles kurameerimise faasis olime, armastasin magades kanda palja ihu peal meeste triiksärki ja õhkõrnu stringe. Ja nii oli see kaua aega. Muudatus tuli raseduse viimastel kuudel. Kuigi abikaasa oli lausa ahvivaimustuses minu 22 lisakilost, sest tema piitspeenike neiu oli mõne kuuga muundunud vormika tagumendi ja “Rannavalve” klassikast kõigile teada-tuntud rinnapartiiga naiseks, oli minu öine kehakate tegelikult vägagi mittenaiselik ja ebaerutav.

Kandsin öösiti abikaasa boksereid ja just sellesse aega jääb ka valik hakata magama rinnahoidjaga, algselt spordirinnahoidjaga, sest ma ei talunud rindade kõhule vajumist. Aga just seal need kahjuks end kohe sisse seadsid, kui voodis istukile tõusin või kummardusin. Kogu selle varustuse peale käis veel XXL mõõdus T-särk, sest kreemitasin end varasest rasedusest peale, kuna olin otsustanud, et teen pigem kõik endast oleneva selleks, et mul poleks rasedusarme, kui et ei tee mitte midagi ja pärast vingun, et mul on rasedusarmid. Paljud pidasid sellist käitumisviisi küll kõhubeebi ohustamiseks, kuid rasedusarmid jäid mul saamata ja laps sündis ka täiesti terve. T-särk oli aga ülivajalik seetõttu, et peale määritud kreemikiht linade vahel laiali ei hõõrduks. 

Ärkamine unest
Kui ma sellele ajale tagasi vaatan, tuleb vist nentida, et arm teeb tõesti pimedaks. Mu abikaasa, kes pidas mind ikkagi ihaldusväärseks, pidi sel ajal ikka küll nägemispuudega olema.

Raseduskilod kaotasin kahe nädalaga. Kuid naasmine meeste triiksärgi ja paljaste rindade juurde jäi tulemata. Alles nüüd, pea neli aastat hiljem, olen valmis tunnistama, et põhjus peitus imetamises. Pärast piima pumpamise protseduure ja polsterduste kandmist rinnahoidja vahel, et miski läbi ei imbuks, oli väga raske kujutleda, et mu rinnad võiksid pakkuda seksuaalset erutust ja silmailu. Seni, kuni mul piim veel rinnas oli, ei meeldinud mulle üldse, et abikaasa neid puutus. Mul oli kogu aeg alateadlik hirm, et need hakkavad kohe lekkima. Ja seda esimesel kuul pärast sünnitust ka juhtus. Need juhused tapsid minu jaoks voodis kogu erutuse. Abikaasa ei teinud sellest aga mingit numbrit. Tema arvates oli kõik loomulik ning seega ei mänginud see tema seksuaalse erutuse ja sugutungi juures mingit rolli. Kuid minu jaoks sai sealt alguse ebakindluse peitmine rinnahoidjasse.

Siin ma siis nüüd olen, polsterdatud rinnahoidja ja mõmmipidžaamaga 30-aastane naine. Loomulikult ma tean, et sünnitanud naine võib taastada endise kehakaalu, kuid endine see keha enam välja ei näe. Midagi on ikka teisiti. Rinnad on kuju muutnud, puusad on laiemaks läinud, kõhu peal pole nahkki enam sama pingul kui varem. Kuid kas see tähendab, et minu “komplekt” on nüüd kehvema kvaliteediga?

Võib-olla oleks mul aeg hoopis oma flanell-investeeringud hüljata ning pimedast ja teki alt välja ronida?

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 23 (1117) 10.06.2011

_ Ajal, mil me ei olnud veel kohtunudki, hakkas minu abikaasa ühele oma sõbrale laenu käendajaks. Asi tundus ju lihtne ning sõpra tuleb ikka aidata.
Siis sai laenuvõtjast sõber aga traagiliselt surma. Minu abikaasa jaoks tähendas see, et temast sai automaatselt isik, kes oli nüüd kohustatud pangale laenu tagasi maksma.

Ette rutates ütlen, et õhus olnud tragöödia jäi ära, sest hukkunud mehe ema leidis, et laenu tagasimaksmine on siiski tema kohustus. Paraku ei ole kõikide inimeste lähisugulased nii kohusetundlikud. Pahatihti saabub ellu hetk, kus laenude võtmine, käendamine või laenudele oma kinnisvara tagatiseks panemine sunnib tõdema, et elu võib olla kohati vägagi ebaõiglane. 

Puhas töö
Mul on olnud au töötada aastaid tagasi pangas täitemenetluse haldurina ja nüüd hiljuti pidada sama ametit kohtutäituri büroos. Tuleb tunnistada, et ajad on palju muutunud. Kui varem olid nn võlgnikud alati kaagid, kes tööd teha ei viitsinud, siis nüüd nägin uksest sisse astumas täpselt samasuguseid pereinimesi nagu ma ise, ainsaks erinevuseks tavaliselt vaid peres kasvavate laste arv. Mured olid aga ikka samad: väiksed lapsed, majanduskriisist põhjustatud töötus või ulatuslikud palgakärped.
Noored pered, kes on kodu soetamiseks laenu võtnud ja tagatiseks pannud vanemate kodu, peavad raskustesse sattununa seisma silmitsi tõsiasjaga, et nende “suurim sõber” pank lahendab tekkinud probleemi mehaaniliselt ja kiiresti – lisab sõprade nimekirja kohtutäituri. Julm tõsiasi on, et inimlikkust ei tasu rahaasjades oodata kelleltki, ammugi veel pangalt või kohtutäiturilt, kelle jaoks inimeste vara ja rahakoti sisu ongi elatusallikas.

Raskustesse sattunud noor pere võiks ju pärast kodust ilmajäämist minna vanemate juurde elama ja n-ö otsast peale alustada, kuid see pole paraku enam võimalik, sest kohtutäitur paneb sundmüüki nii laenuga soetatud kodu kui ka selle tagatiseks olnud vanemate kodu. Eduka müügi korral tuleb peatselt kolimine ette võtta nii perel endal kui ka tema abivalmitel vanematel. Praktika on näidanud sedagi, et praeguste kinnisvarahindade juures ei piisa võla kustutamiseks tihti kahe kodu müügist, võlglaseks jäädakse panga ees ka edaspidi.

Kas lastega peret saab kodust välja tõsta? Nii uskumatu kui see ka ei tundu, võib see käia kiiremini, kui te endale ettegi kujutada oskate. Suurematel kohtutäituri büroodel on selleks terved meeskonnad, kes kiiresti vajalikud taotlused kohtu poole teele panevad ja üldjuhul perekonna väljatõstmiseks õiguse saavad. Seejuures ei loe ei talvine pakane ega peres kasvavate laste arv. Siin pole ka midagi öelda, sest kohtutäitur teeb oma tööd ja ta teeb seda laenuandjate suurimaks heameeleks hästi. Kes meist ei tahaks oma raha kiiresti kätte saada, kui keegi on meile võlgu? 

Võõras mure
Samas minul, töötades kohtutäituri alluvuses, oli alati kuidagi kummaline vaadata, kuidas pärast järjekordset enampakkumisel toimunud sundmüüki haaras kohtutäitur telefoni, valis sotsiaalosakonna numbri ja päris aru, kas ollakse ikka teadlikud, et üks pere koos lastega on taas koduta jäänud. Lõpuks ei suutnudki ma päris täpselt mõista, kes selle juures kõige ükskõiksemaks jäi, kas pank, kohtutäitur või linnavõim.

Oleme abikaasaga teineteist alati hoidnud ja armastanud ning alati teineteisele toeks olnud. Kui ma meenutan hetki abiellumisest ja lapse sünnist, siis see meenub õnneliku ajana, kõike mu elus sai toona iseloomustada sõnadega “harmoonia” ja “idüll”. Kuid paar aastat tagasi algas minugi elus märkamatult sootuks teine periood ja mulle hakkas tunduma, et õnn oli kestnud vaid viivu.

Mu kaasa jäi tööta ja pidin liigagi väikse lapse kõrvalt ise ametisse naasma. See aeg oli täis lõputuid päevi, kus pidime rahakotis igat senti lugema, et kuidagi hakkama saada. Ma ei suuda enam meenutada täpset hetke, mil minu ellu tungisid kutsumata külalised, kes ilmutasid end juba varases hommikuvalguses ja käisid mu kannul päikseloojanguni – need truud külalised nimetasid ennast väsimuseks ja meeleheiteks. Iga päevaga muutusid nad tugevamaks ja õõnestasid meeli. Mured panid meid abikaasaga unustama, kuidas teineteist armastada. Kutsumata külalised võidutsesid, meie aga kärbusime. Ja ma ei räägi siin koduta jäämisest või mõnest muust silmipimestavast šokist. Ka lihtsamad mured, kui need pikemaks kestma jäävad, võivad inimesi ummikusse ajada.

Minu pere suutis raskustest välja rabeleda, kuid halvimatest stsenaariumidest halvim on see, kui ka perede ja pereliikmete suhted purunevad.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 22 (1116) 03.06.2011

_ Kas armukadedus on märk purunemisele määratud suhtest? Või puruneb suhe selle tõttu vaid siis, kui naise armukadedus on põhjendatud?
Aga millal on armukadedus põhjendatud? Kas ainult siis, kui tabame mehe otse teolt, või annab armukadetsemiseks õiguse juba pelgalt aimdus, et meid petetakse?

Arvatavasti ei ole nendele küsimustele lihtsat vastust. Kindel on siiski, et armukadedus on mürk iga naise meelele. Need, kes armukadeduse meelevallas olnud, teavad, et mida rohkem tunnid loojuva päikse käes öö poole tiksuvad, seda kangemaks see mürk meeltes muutub. Päiksetõus aga vallandab keemilise plahvatuse. Kuid mida teha siis, kui oletegi oma mehe teolt tabanud, sest tema armuke pesitseb teie enda kodus?

Suhte alguses paraku ei mõelda lünkadele ega pettumustele. Õnnetunne, et oleme kellegi enda kõrvale leidnud, varjutab kõik. Me ei märka oma armastatu halbu omadusi, me elame unistustes. Armastus ja selge mõistus ei tundu käivat käsikäes. 

Kadunud mehed
Meil abikaasaga jookseb kaheksas abieluaasta. Selle aja jooksul ei ole ma pidanud veel kordagi tegelema suhteprobleemiga, et mu abikaasa oleks oma palgatööst ja pereelust nõnda kurnatud, et tema lõõgastumised sõpradega klaasikese taga oleksid minu jaoks muutunud varahommikusteks muretsemisteks tema asukoha pärast. Ka pole meie abielu veel näinud piinlikke otsinguid mööda linnatänavaid või helistamisi ühistele tuttavatele, neelates alla häbi, mis kasvab iga kaastundliku pilguga, mille mõni tuttav või valvelauas istuv võõras ametnik murest murtud ja oma abikaasa asupaika positsioneerida püüdvale naisele heidab. Ilma olen jäänud ka murest, et minu abikaasa võiks olla eksinud mõne teise naise voodisse. Siiski pole armukadedus minu jaoks võõras tunne.

Vastupidiselt naistele, kes keelduvad uskumast kõige ilmsemat ja sõidavad vahel täiesti sihitult mööda linna lootuses leida oma mees ning paludes jumalat, et temaga midagi juhtunud poleks (muide, tavaliselt ei juhtugi nendega midagi peale väsimuse, pohmelli ja hommikuse südamevalu purjus peaga kaotatud asjade pärast), leiab minul kogu draama aset kodus. Minu mehe armukeseks on tema arvuti, millele ta pühendab pahatihti kogu oma tähelepanu, hoole ja armastuse, unustades reaalse maailma ja sellega kaasnevad kohustused.

Olen püüdnud mitte tähele panna, hoiduda draamast ja olla mõistev, elades lootuses, et see seiklus osutub mööduvaks nähtuseks. Kahjuks olen eksinud järjepidevalt igas punktis: mööda vaadata ma tegelikult ei suuda, draamad tekivad siiski ja mööduvaks nähtuseks see osutunud pole. Iga kord, kui näen teda arvuti taha istumas, jään hätta, püüdes välja mõelda põhjust, mis mind tegelikult selle juures kõige enam riivab. Kas see, et ma polegi enam alati oma abikaasa jaoks tähelepanu keskpunktis? Või teadmine, et tema seiklused arvutimaailmas ei allu minu kontrollile? Kuid vastuseta küsimused pole ainus, mis mind neil hetkedel vaevab. 

Hiljaks jäänud naised
Armukadedus on tugevaim mürk naise mõistusele, sest sellega kaasnevad süümepiinad. Me tunnetame süüd oma käitumise pärast, palume oma armukadedushoogude pärast vabandust, sest meie südames jääb alati koht kahtlusele, et oleme olnud ülekohtused. Kuid kas oleme? Mehed jätavad naiste palved panna punkt joomisele, lõpetada kõrvalised armusuhted või ajaveetmine arvuti seltsis enamasti lihtsalt tähelepanuta. Nii elamegi end vaid korraks välja, karjume natuke ning seejärel neelame lihtsalt kogu pettumuse alla ja vaikime. Mehed peavad seda aga lihtsalt tüüpiliseks naiste mossitamiseks.

Minu abikaasa viibib praegu koos oma armukesega komandeeringus. Ma igatsen teda nii meeletult, et tõotan edaspidi tema koju veetud armukese ja elutuppa üles sätitud armupesa peale silmad kinni pigistada ning talitseda oma arukadedushoogusid paremini. Kas oleksin sama leplik ka siis, kui abikaasa armuke oleks lihast ja luust? Vaevalt. Kahjuks olen tuttavate pealt näinud, et mõned naised ongi loodud vait seisma. Nad on otsustanud kõik vagusi ära kannatada. Aeg pead tõsta on mööda lastud, ainus, mille nad lõpuks kõige selle eest vastu saavad, on pisarad.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 21 (1115) 27.05.2011

_ Pean piinlikkusega tunnistama, et minu tutvusringkonnas on paar sellist peret, kellele ma eriti hea meelega külla ei lähe, koos lapsega sinna sattumist väldin ma ammugi.
Nende perede kodud tunduvad minu jaoks olevat lausa steriilselt puhtaks küüritud ja iga pisemgi kergesti purunev vidin paigutatud millimeetrise täpsusega riiulisse, lauale ja kummutile. Selle asemel et nautida vestlust või hõrgutavat õhtusööki, olen sunnitud jälgima oma lapse igat sammu ja paluma kohalt liigutatud asjade pärast pidevalt vabandust.

Kõige hullem on see, et ega keegi ei ütle midagi halvasti. Lihtsalt kehakeel räägib enda eest. Samas on probleem ehk hoopiski minus. Võib-olla ma ei pööra koristamisele piisavalt tähelepanu või ei oska asju väärtustada? 

Rikkis valjuhääldi
Koristamine – sajandeid naiste kohustuste hulka liigitatud töö. Tänapäeval räägitakse loomulikult võrdõiguslikkusest ja sellest, et mehed ja naised on võrdsed nii kodutöödes kui ka lastekasvatamises. Kuid kahjuks pole aastatuhandetega juurdunud harjumusi ja loomuomaseid rolle igapäevaelus sugugi nii kerge ümber kujundada kui tekste inimkonna seadustikes.

Minu elus oli koristamine kõige rohkem päevakorras sel ajal, kui ma oma seitsmekuuse lapse kõrvalt tööle pidin minema. Mul polnud aega töö kõrvalt tegelda, vähemasti mitte nii palju, kui ma tahtnuks, ei oma lapse ega mehega ning mul polnud aega isegi enda jaoks. Aga miks ma siis koristasin? Õigemini, miks ma nii pingsalt küürisin igat ruutmeetrit oma korterist, kui mul niigi millegi ega kellegi jaoks aega polnud? Sellele ammusele küsimusele ei ole mul selget vastust isegi nüüd. Aga mäletan, et läksin närvi iga laokil asja peale, mille ma töölt koju tulnuna eest leidsin, ja kõik, mis mu mees kodu hüvanguks teinud oli, oli minu arvates tehtud valesti.

Uksest sisse astumise järel käivitus mu kõris justkui rikkis valjuhääldi, mis suutis tekitada vaid tugevat lärmi. Ma aina karjusin, sõnad olid aga ühed ja samad. Miks pole nõud masinas? Miks on pesu pestud, aga vales järjekorras? Miks on voodi peal riided laiali? Ja siis – miks keegi aru ei saa, et ma olen väsinud, tahan magada, ja miks üldse pean mina kõik asjad ise korda ajama? 

Õnn meie keskel
Samas hoidsin teiste ees pere fassaadi korras ja perfektsena. Uudishimulike külaliste jaoks, kes ei tulnud külla mitte aega veetma, vaid hindama meie abielu püsivust, pidi kodu olema korras ja laud täis sööki.

Eelnenule tagasi mõeldes ei suuda ma nüüd enam mõista, miks läks mulle tollal nii väga korda teiste inimeste arvamus minu ja mu pere kohta. Nii uskumatu, kui see nüüd ei tundu, püüdsin pälvida võõraste heakskiitu. Olin püüdnud asjade ja korra kaudu luua illusiooni õnnelikust abielupaarist ning aeg on nüüdseks näidanud, et olin tollal vägagi hea illusionist. Mind on alati peetud õnnelikus abielus olevaks naiseks.

Tegelikult oli koristamine minu jaoks probleemide maandamise viis. Olin justkui võlukepikesega mustkunstnik. Uskusin, et suudan töö ja eraelu probleemid enda ümbert tolmulapiga minema pühkida. Aga uskuge, tolmu võite ju kokku pühkida ja ka külalistel jagub teie puhta kodu kohta ohtralt kiidusõnu, kuid kas pärast kõike seda väsitavat vaeva te veel ise ka selles kodus õnnelik olete? Kas mitte siis, kui külalised enda taga ukse sulgevad, ei ilmuta lahendamata probleemid end uuesti? Kodu on ju jälle sassis, nõud uuesti mustad ja külaliste ees vaos hoitud tundedki tahavad nüüd lausa vägisi valla pääseda. 

Meie tolmurullid
Mõned kuud tagasi oleks põrandal vedelev hall kera tekitanud minus pahameelt, kuid praegu enam mitte – tolmurullidest on viimastel kuudel saanud minu kodu lahutamatu osa. Meie väike Juurikas kutsub neid tolmuahvideks. Loomulikult püüan kodu korras hoida, kuid ma ei näe enam põhjust meeleheitlikult pingutada selle nimel, et kõik nurgad iga päev läigiksid. Tuleks endalt küsida, kelle või mille jaoks me oma elu elame. Kas elame asjadele ja ruutmeetritele, mida nimetame koduks, või oma pereliikmetele? Kas elame ikka oma pere soovide järgi või püüame manada tuttavatele silme ette illusiooni perfektsest kodust, kus lapsed ei pudista toitu põrandale, ei tassi mänguasju elutuppa ega tekita aknaklaasidele rasvaseid näpujälgi?

Kui olen Juurika vahel mehega kahekesi koju jätnud, tabab mu pilk koju jõudnuna kõiksuguseid päeva jooksul puhtusele tekitatud kahjustusi. Elutoa klaaslaualt näen ära kogu päevamenüü. Parketil on kleepimisest ja värvimisest korralikud jäljed, mis ulatuvad ka aknale, vannitoa põrandal vedelevad määrdunud riided. Jalanõude kast on laiali tiritud ja suure tõenäosusega on mehe talvesaabaste otsa võimalik koristada lausa magamistoas. Kõik lihtsalt karjub koristamise järele, kuid olen hakanud sellisele probleemile loomingulisemalt lähenema. Meie kodus kehtib nüüd vana tõde, et ega töö eest ära jookse. Valan klaasi veini täis ja lõõgastun pisut. Homme on ka päev ja küll me siis mängu ajal koos Juurikaga midagi ka ära koristame. Saabuvad külalised? Astuge aga sisse! Söögi teeme jutu käigus, laua katame üheskoos ja päeva jooksul laiali tassitud mänguasju jõuab igaüks ise vajadusel eest tõsta.

Koduse mustkunsti kõrgeim tase on minu meelest luua kodu, kuhu alati kõik tulla tahavad, isegi lastega. Sellise mustkunsti vundamendiks ei ole silmi pimestav puhtus ega kallid asjad. Hubane kodu ja õdus õhkkond tekib lihtsusest ja julgusest ka oma sõprade ees olla just need, kes me tegelikult oleme. 

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 20 (1114) 20.05.2011

_ Kui lähed arvutipoodi nõudma oma sülearvuti kordategemist ja mingi spetsialisti nimetusega teenindaja sulle selle peale kostab, et “teil on riista viga”, siis tekib paratamatult küsimusi.

Tahaksin teada, millise emotsiooni selline kõva häälega üle poe lendu lastud lause mõnes teises naises tekitab. Mina igatahes küsisin sellelt nooremapoolselt härralt: “Mis mõttes?” Ja teate, enne seda, kui ta asus mulle arvuti riistvarast detailset ülevaadet andma, vaatas ta mind sellise pilguga, nagu oleksin kui kuu pealt kukkunud, pealekauba veel naissoost. 

Ümbernurgajutt
Koduteel hakkasingi mõtlema, kas inimesed ei peaks siiski oma keelekasutust kontrollima või ei ole selline elementaarne haritus enam tänapäeval moes. Ja teisalt, miks jälle kasutatakse igasuguseid vale- ja asendustermineid siis, kui tegelikult tahetaksegi rääkida oma mehe riista veast? Seks ja avameelselt seksist rääkimine peaks ju tänapäeval moes olema? Seltskonnaüritustel olen loendamatuid kordi kuulnud naisi kurtmas, et neil pole oma mehega teineteise jaoks enam üldse aega. Kullakesed, milleks teil aega napib? Kas te räägite hellitamisest ja teineteisega rääkimisest või te räägite seksist?

Mida vanemaks me saame, seda rohkem end igasuguste reeglitega piirame. Noorena, värskelt armununa oleme valmis oma partneriga seksima igal pool ja igal võimalusel ning jagame sõbrannadelegi selle kohta detailseid uudiseid. Olles kellegagi pikemas suhtes, juba lastega, jäädes vanemaks, hakkame mingist hetkest sõnu sättima olukordades, kus tegelikult oodatakse avameelsust. Kas see ongi hetk, kust järgmiseks asume raamidesse suruma oma käitumist?

Kui jälgin enda ümber poes kassajärjekorras toimuvat, siis näen lausa üliharva inimesi, kes hoiavad kaaslasel käest, teevad talle spontaanse musi või kallistavad. Kui ma selliseid inimesi oma poekorvi kõrval ka olen märganud, siis on tegemist olnud noortega. Ja kui juhtuvadki olema vanemad inimesed, siis on nad kindlasti välismaalased, kes tunnevad, et võõras riigis, tundmatutena võib lõpuks ka avalikus kohas sisimas peituvale vabameelsusele voli anda. Ka ise käitun võõrsil teisiti kui kodusel pinnal, kus mind alati saadab kartus, et keegi tuttav võib mind näha. 

Võiksime reisile minna
Kuid võib-olla just sellest piiramisest, püüdest mahutada end kõikidele kaaskodanikele sobivatesse eetilistesse raamidesse, tekivadki lõpuks meie küpses eraelus n-ö riista vead – võõrdumine oma partnerist emotsionaalselt ja peagi ka füüsiliselt. Sest kuigi peaksime rääkima oma ootustest n-ö otse ja kohati isegi siivutult, me seda siiski ei tee ning loodame, et meie partner suudab lahendada mõistatusi pelgalt õhkõrnade vihjete najal.

Samas võib olukord olla ka vastupidine: voodis teeme tegusid küll, aga väljaspool seda ei jagu meil oma meeste jaoks, ega neil meie jaoks, ei õigeid sõnu ega õigeid tegusid. Nii võibki juhtuda, et selle asemel et öelda oma mehele otse, et januneme tema riista järele, räägime talle, et ta ei pööra meile üldse tähelepanu. Ning selle asemel et öelda mehele, et soovime ka väljaspool koduseinu käest kinnihoidmist ja kallistamist, räägime talle, et võiksime reisile minna.

Kokkuvõttes ei jõua me selliste väljaütlemistega kuhugi ja leiamegi end varsti südamesõbrannadele kurtmas, et meil mehega pole üldse teineteise jaoks aega. Isegi neile ei julge me selges eesti keeles usaldada saladust, mida me siis ikkagi tegelikult oma mehelt tahame.

Rita Anton-Lauga
Linnaleht nr 19 (1113) 13.05.2011