Kuhugi jäi tähistaevas meist,
öö, mis kinkis sadu uusi hetki,
sõnad need, mis murdsid hinges jääd,
hellad emubused, mis kibestumuse lõid katki.

Argipäevades ei ole kõike seda palju,
pigem vähe,
mitte parasjagu.
Tuultes külmades on raske tunda õrnust,
lumehelvestes, muud kui rasket talvetööd.
Siiski midagi on meil, millest hoida kinni -
hetki neid, mis panevad meid käima ühist teed.