Juurikas magas sügavalt, olles teda juba pikka aega piinanud palavikust, nohust ja köhast muserdatud. Mina istusin ja ootasin. Pidin helistama ülemusele, aga lükkasin seda aina edasi. Miks!? Sest Juurikas oli haige juba kolmandat nädalat ja minu tööleping oli sõlmitud kõigest kuu aega tagasi. Lihtne arvutus näitab, et oma töökohta ja ülemust olin seega reaalselt näinud vaid viis nappi päeva. 

Ausalt öeldes ma isegi ei tahtnud helistada. Teadsin ju sügaval sisimas, et tegelikult olin sellele töökohale asudes oma valitud rajalt kõrvale astunud – selle asemel, et püüelda endale püstitatud eesmärkide ja unistuste poole, olin jällegi valinud kergema tee ehk kõneka ametinimetuse ja palga. Miks? Sest sõnad teevad haiget ja lähedaste arvamused lähevad meile korda. 

Juba kooliajal haavas mind vanemate veendumus, et kirjandite ja luuletuste kirjutamine on ju hea küll, aga rohkem peaks ikka tegelema matemaatikaga või keeltega. Põhjendus sellele jutule oli neil alati üks: sest see kõik aitab tulevikus korraliku töökoha saada. Nende seisukoht ei näi siiani muutunud olevat. Minu jaoks on aga muutunud see, et inimesi, kes seda arvamust jagavad, olen abielludes oma ellu veel juurdegi saanud. Nii kuulen ma aegajalt ikka õpetussõnu à la lõpeta lollused ja otsi endale ÕIGE töö. 

Õnneks kasvatakse mingil hetkel neist sõnadest üle. Vähemalt mina kasvasin. Juurika haigus vabastas mind töökohast. Kolm nädalat oli nende jaoks liiga pikk aeg, et mind tagasi oodata. Nad oleksid ehk oodanudki, kuid sel hetkel polnud jälle mina valmis selgitusteks, kuidas olen lahku kolinud mehest, kes küll hoiaks Juurikat, kuid kes viibis parasjagu komandeeringus, kuidas suhted ämma ja oma vanematega on kriitilised, kuidas stress ja üksiolemine ... Ma tõesti ei olnud selleks valmis. 

Küll aga olin ma valmis astuma oma teed, austama oma valikuid ja väärtustama ennast sellisena nagu olen. Sest ka sel aastal saan ma endiselt öelda sõnad, mis eelmise aasta täidetud lubadusena (24.01.2012) Facebooki kirjagi said pandud: «Edu ei tulnud lihtsalt ise minu õuele – ma lammutasin uksi, mis minu ees kinni löödi, ma tagusin päid, mis ei tahtnud mind kuulda võtta, ma kraapisin oma nime kõrkide töölaudadele, kes ei vaevunud mäletama minu nime – ma saavutasin selle ise!»

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 58, detsember 2012

Sõbranna, kelle kodu parasjagu remondikuuri läbis, annetas lahkesti minu mööblitühja korteri tarbeks oma vana kaheosalise diivanikomplekti. Isegi muidu ihne iseloomu poolest tuntud Eesti ilmataat härdus hetkeks, nii et diivanikatted said annetajate koduaias puhtaks pestud ja päikese käes äragi kuivatatud. 

Seejärel näitasid abivalmid jõumeestest sõbrad tervelt kolme korruse jagu jõu- ja ilunumbreid, mispeale härdusin minagi ja loovutasin neile kümme eurot kütuseraha ja kompensatsiooniks ränga füüsilise jõupingutuse eest ka viis eurot õlleraha. Esimene võidukas ettevõtmine mehest lahkukolinud naisena oli seega teostatud – minu, Juurika ja Roti esimene küljealune oli kasutamiseks ja trööpamiseks olemas! 

No ja kui ma veel samal ööl ärkasin selle peale, et Juurikas ennast diivanilt üles ajas, vannituppa kõndis, potil käis, veegi peale tõmbas ning magama tagasi läks – ja tegi seda kõike täiesti iseseisvalt! –, olin veendunud, et õndsushetked on lõpuks mu ellu tagasi saabunud. Üks lapsevanema kohustus, mille pärast öösel ennast unesegasena voodist välja ajada, oli päevakorrast maas ning tänu nüüd minu küljealust hellitavale diivanile ei pidanud kondid enam otsima põrandalt kohta, kus neil magades vähem valus oleks. Paraku tuli mul vaid mõned tunnid hiljem tõdeda, et hommikuvalguses võivad asjad hakata paistma sootuks teises valguses. 

Ülivarajane ärkamine, tavapärasest kangem kohv, meik, sätitud juuksed ja selga pigistatud lööv kontoririietus tähistasid minu valmisolekut esimeseks päevaks uuel töökohal. Esimene tagasilöök? Loomulikult otsustas just sel hommikul minu hormoonspiraal teatada mulle, et kuna tal sai viis aastat tööstaaži täis, otsustas ta suunduda pensionile ja taastada lahkumisavaldusena naisi kord kuus ikka tabava «rõõmu». Just, päevakorda kerkis tungiv vajadus jõuda enne tööd ja Juurika lasteaeda üleandmist ka poodi hügieenitarbeid ostma. 

Teine tagasilöök? Mulle sai taas selgeks, et laste edusammudesse tuleb suhtuda ettevaatusega. Õndsushetketest polnud jälgegi. Neid asendas teadmine, et senine öine «Emme, ma tahan pissile!» on tunduvalt mugavam kui hommikune «Ära sega, ma teen ise!», mida saadab nutt, jonn ja null edasiminekut. Edasi tiksus vaid kellaaeg. No ja kui ma siis aknast välja vaadates nägin, kuidas Eesti ilmataat oli oma tavapärases tujus tagasi, jõudis mu pisikesse geniaalsesse ajju teadmine järgmisest tagasilöögist – paduvihm ja nädalavahetusest saati remondis olev auto ei tundunud kuidagi kokkusobiv kooslus olevat. 

Siiski, olles mattunud lasteaeda kaasapakitud vahetusriiete, jalanõude, kaisulooma ja tont teab veel mille alla ning tirides lisaks kaasa enda kotti, vihmavarju ja agiteerides Juurikat tegema üha kiiremaid jooksusamme, suutis mu optimism end uuesti jalule ajada. Lasteaed paistis ja ajaliselt olin täitsa graafikus. 

Tagasilöök?! Vahetult enne lasteaeda jõudmist kuulsin selja tagant lähenevat rekkat. Langetasin automaatselt vihmavarju Juurika kaitseks. Hetk hiljem oli isegi mu ihupesu kõike muud kui kuiv ja kuklas kummitas tragikoomiline teadmine: üks meist oli ju ometigi riietatud pealaest jalataldadeni kileriietesse. See üks, kes ei pidanud minema esimest päeva uude kohta tööle. See, kes vaatas nüüd alt üles minu poole ja tiris näpust: «Emme! Tule nüüd juba. Sellest pole ju midagi hullu, linnud ka pesevad ennast poriloigus!» Kuulates targema sõna, läksingi, mõeldes endamisi, et ilmselt olen mina õhtu-, auto- ja kohe kindlasti diivaniinimene.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 57, november 2012

Abikaasa juurest ära kolimine oli minu elus esimene selline, kus ma ei pidanud muretsema, kas kõik mu asjad ikka auto peale ära mahuvad.

Hästi, ütlete? No vaadake pilti, see siin on minu auto. Tema nimi Mini One ütleb tegelikult kõik, sest sõnaga «mini» kangastuvadki ju silme ette tibatillukesed, liiga pisikesed, tavaliselt ka ebapraktilised ja kergesti purunevad asjad. Seega, uues elukohas asju lahti pakkima asudes tabas mind ahastusse viiv selgushetk – lahti pakkida polnudki eriti miskit!

Minu Juurikas ja kass Rott suutsid end meie uude kodusse lahti pakkida ilma minu abitagi ja peale nende kahe oli mulle minu kaheksa-aastasest
abielust järele jäänud ja kaasa antud vaid: 
1) kadunud vennalt päranduseks saadud nugade- kahvlite komplekt (mille ainus väärtus seisnes selles, et vend oli selle omal ajal soetanud Venemaal sugulasi külastades), 
2) minu ja Juurika riided, 
3) voodipesu, 
4) raamatud, 
5) Juurika kaisuloomad ja 
6) laste piknikukomplekt, mille plastist lillekujulised taldrikud ja kõikvõimalikes värvitoonides topsid-kausid said meie uue elu esimestel päevadel ainsateks ja seega ka asendamatuteks kööginõudeks. 

Esimese «üksiku» öö lähenemine ei kahandanud minu ahastust sugugi – olid vaid nagisevad põrandad ja ei ühtegi küljealust. Rott ja Juurikas seda ängi muidugi ei jaganud. Juurikas üritas põrandatest välja trampida erineva tugevuse ja kõlaga kiunatusi, mistõttu olen ma üsna kindel, et uutele naabritele meie sissekolimine märkamatuks ei jäänud, ja Rott oli jõudnud veendumusele, et uue korteri ainsana vaibastatud ning rootapeediga kaetud tuba on just spetsiaalselt tema küünte jaoks sedamoodi sisse seatud. Kuid enne, kui ma täiesti ahastusse langeda jõudsin, seisis ukselävel minu ettenägelik õde, kaenlas väike madrats Juurika küljealuse tarbeks. Takkapihta ei paistnud ta minu ahastuse suhtes grammigi osavõtlik olevat. Pragada sain hoopis. 

Mõned päevad hiljem püüdsin oma ahastusele ka sõpradelt toetust leida. Olin nimelt ääretult õnnetu avastades, et minu uus elurajoon ei pakata just turvalisusest. Keegi jobu oli meie n-ö tüdrukuteautolt üritanud Mini originaalmärke küljest kangutada, aga kui see missioon ebaõnnestus, jõudnud hoopis mõttele, et õigeks viha raviks oleks hoopis auto kraapimine. Osavõtlikkust, olgu öeldud, ei järgnenud minu ahastusele taas. Jälle sain pragada hoopis! 

Neil oli õigus. Ma ei liigitunud kuidagi nende naiste hulka, kes, lapsed kaenlas, tänavale peavad kolima või end naiste turvakodudes peitma. Naiste hulka, kellel vähe sellest, et pole autot, pole ka riideid, süüa, renoveeritud kolmetoalist kahe rõduga korterit, külmkappi ega integreeritud köögimööblit nõudepesumasinaga. Adudes, et selliseid naisi elab ainuüksi minuga ühes linnas rohkem kui küllaga, muutis nurisemise mööbli puudumise üle häbiväärseks. Mul oli uue elu alustamiseks stardikapitali rohkem kui küllaga. Kriimud autol pole aga siiani roolikeeramist seganud.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 56, oktoober 2012

Viimastel kuudel, kui lugejad on minuga kodulehe või e-posti vahendusel ühendust võtnud, on küsitud ikka peamiselt kahte asja: kas olen oma suhted abikaasaga korda saanud ja kas pelgalt vaid kirjanikuteenistus võimaldab mul soetada endale nii uhkeid riideid?!
Seega tundub, et on saabunud aeg kokkuvõtteid teha ja selgitusi anda. Muidugi tahaksin siinkohal hiilata suursuguse naisterahvatarkuse ning tublile perenaisele omase säästliku raha paigutamise oskusega. Paraku olen vaid hea näide, kelle vigadest õppida – et poleks vajadust oma jalga samadesse «ämbritesse» toppida.

Minu suhe abikaasaga on hetkel laagerduma pandud nii keerulisse marinaadi, et selle koostisosadest võib leida omavahel täiesti kokkusobimatuid lisandeid. Näiteks soovi üritada uuesti (sest tunded inimese vastu, kellega koos on veedetud üle kaheksa aasta, ei kao ju ülepäeva), aga samas ka hirmu, et see uuesti tähendab tegelikult kartust lasta lahti harjumuspärasest, nii et üsna varsti võib leida end alguses tagasi. Samuti küsimust, kas pere koos hoidmine on parim lahendus või see näib õigena vaid seetõttu, et ühiskond ja lähisugulased eesotsas vanemate ja ämmade-äiadega annavad heakskiidu pigem sellele variandile kui vastupidisele.

Mu igaöine mõtlemisaine on, kas tõesti hoian vanast suhtest kinni, sest olengi üks nannipunn, kes arvab, et pole küllalt tugev, et üksi lapsega hakkama saada, või on ebakindluse põhjused peidus hoopis selles, et olen argpüks, kes ei suuda silmitsi seista kõrvalseisjate kriitika ja avaliku halvakspanuga – tihtipeale leitakse ju, et see, kes pole suutnud hoida oma abielu, ongi lihtsalt üks kehv, laisk ja mittepühendunud naine.

Need on vaid mõned sügisese suhte marinaadi komponendid, mis hetkel minu pead ja hinge vaevavad ning millest järgnevatel kuudel pikemalt juttu teen. Sest kuigi hetkel ei saa ma anda ülevaadet, kuidas kõik see mu edaspidist elu mõjutab, saan ometi teha seda vähest, et pajatada teile oma kirjatükkides, kuidas mul läinud on. Mis puudutab minu kirjanikupalka ja riideid, siis sellest saate ülevaate kohe.

Kirjanikuna teenitu aitab mul tõesti hästi (julgen ka arvata, et vägagi moekalt ja isikupäraselt) endale riideid soetada, aga ma teen seda vaid ühel moel – taaskasutades. Kõik, mida te näete fotodel ajakirjas või minu kodulehel, maksab vaid sente! Soetan taaskasutusest riideid nii endale, lapsele kui ka oma tuttavatele ning olen arvamusel, et tavapoodides pole riiete hinnad mitte mingil juhul kooskõlas palganumbritega, millest peavad suutma ära elada keskmiste sissetulekutega pered.

Seega jah, mina kasutan kaltsukaid ning olen aastatepikkuse uurimistöö käigus avastanud oma kodulinnakus lemmikpoed, mis võimaldavad mul mitte ainult hästi ja odavalt riietuda, vaid sisustada ka oma kodu: soetada mööblit, kõiksugu köögitarbeid, voodipesu, kardinaid, rääkimata mänguasjadest ning printsessi- ja nõiakostüümidest, mis on Juurika sõprade jaoks meie kodu mängutoas tõelisteks tõmbenumbriteks

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 55, september 2012

Kui armastatud inimesed teevad meile haiget, haavavad meie hinge ja südant, anname neile ikkagi andeks, ükskõik kui suur nende põhjustatud valu ka on. Paraku ei kustuta andestamine mälu.
Ja on haavu, mida ei suuda parandada isegi mööduvad päevad, kuud ega aastad. Aeg võib ju meid tervendada, kuid armid jäävad südamesse ikkagi.

Nii ei suutnud ka minu kingitud kaheksa piiritut armastust täis abieluaastat kustutada ühe abielueelse «kingituse » tagajärgi, millega olin põhjustanud valu ja ängi, purustanud lootused ja usu muinasjutuliselt siirasse armastusse. Säärane oli mu esialgne vastus noorele mehele, kes oli kinkinud minule oma südame, armastuse ning kelle jaoks olin ma olnud kõik, millega ta seostas oma tulevikku ja unistusi. Mehele, kes oli pakkunud mulle võimalust abielluda ja luua pere (täpsemalt oli sooviks kaks last). Jah, ma põhjustasin oma abikaasale juba enne meie abiellumist ühe suurematest võimalikest südamevaludest, otsustades esialgu teise mehe kasuks. Oli see noorusest tingitud lollus? Hoolimatus teiste tunnete suhtes? Vastus sellele küsimusele polegi tegelikult tähtis. Määravaks sai hoopis võimetus sellele minevikutõigale punkt panna.

Määravaks said andeks andmine, mälu ja kannatamatus. Muidugi leidsime teineteist taas. Tundus ju, et oleme teineteise jaoks loodud. Saigi abiellutud, rajatud kodu, sündis Juurikas. Kuid mida edasi liikus aeg ja mida rohkem elu meie teele proovikive veeretas, seda enam tõstatus tülide käigus esile minu kaheksa aasta tagune tegu. Abikaasa takerdus sellesse, otsis ikka ja jälle tõestust, kinnitust, võimalust uskuda, et armastan siiralt ega korda tehtut ja reeda teda taas. Ta püüdis andestada, kuid ei suutnud unustada.

Mina pole seda tunnet kogenud. Ma pole suhetes olnud äratõugatava rollis. Mulle pole elu pakkunud võimalust tunda selle valu suurust, mida toob endaga kaasa kogemus, et armastatud inimene jalutab minema teisega. Ja seetõttu ei saa ma teha etteheiteid.

Minu abikaasa ei leidnud endas jõudu andestada, sest nagu ennist öeldud sai, on meil kõigil mälu ja omas terves seisundis ei anna see võimalust läbielatut kustutada. Inimesed ei ole ju arvutid, meie aju pole kõvaketas, mida formattida ning prahist puhastatuna taas käivitada. Kokkuvõttes polnud ju asi selles, et minu abikaasa poleks mind kandnud kätel, hoidnud enda ligi, saatnud käevangus poodi, raamatukokku ja sugulastele külla, vaid just selles, et ta kõike seda tegi. Kuid mitte armastusest, vaid kartusest ja usaldamatusest. Ta lihtsalt ei suutnud unustada kogetud südamevalu. Minul aga ei jagunud kannatust paluda aastast aastasse vabandust kunagi tehtud vea eest ja taluda ülekuulamisi, et kus ma päeva jooksul käinud ja kellega suhelnud olen, ning küsida kaasa nõusolekut kõiges, nii väikestes argipäevastes toimetustes kui ka suurtes tulevikuplaanides.

Vaatamata sellele, et olin kinkinud talle oma elust kaheksa aastat, kogu oma armastuse, seisnud tema kõrval kõigis meie ühistes raskustes ja tema isiklikes möödapanekutes, ei muutnud see tema seisukohta minu suhtes – ma jäin tema jaoks alati naiseks, kes pettis teda teisega ja purustas ta südame. Mina läksin eluga edasi juba kaheksa aastat tagasi, aga tema oli seal kinni. Lahkukolimine oli lõpuks paratamatu.

Meie ise oma abielu päästa ei suutnud. Räägitakse, et siinkohal on abiks professionaalid – abielunõustajad, psühhiaatrid. Räägitakse ka, et purunenud suhted loovad võimalusi uuteks ja paremateks. Eks aeg näitab, kelle jutud paika peavad.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 54, august 2012

Ennemuiste oli naiste peamiseks mureks mehele saamine. Kosijate seast tuli leida nägusaim, varakaim ja püsivaim – see, kes oleks nii hea truu armastaja kui ka väsimatu leiva lauale tooja. Moodsal ajal pole mehe leidmine enam nii suur probleem. Sellest hoopis tähtsamaks on tõusnud töö leidmine, sest naised on meestega võrdväärsed ja peavad oma leiva eest ise hoolt kandma.
Paraku on aga meiega see häda, et me saame vahepeal lapsi ja jääme nendega koduseks. Töökosilased käivad sel ajal meist ringiga mööda. Ei vaja nemad meid ja meie neid. Kuid see aeg möödub.

Juurikas, kelle pärast olen kaks aastat kodune olnud, on silmnähtavalt sirgunud ja iseseisvunud ning kuna minule hakkas tema kasvatamise kõrvalt tehtavatest pisikestest kirjatöödest väheks jääma, otsustasin tööle naasta. See tähendab kolme sõna: otsimine, pakkumine, müümine. Kui õiged kosilased käivad end ise meheks pakkumas, siis töökosilastega on kõik hoopis tagurpidi. Neid tuleb ise otsida, ennast neile pakkuda ja lõpuks tööintervjuudel parima võimaliku kauba pähe maha müüa.

Pärast kahte tööintervjuud sai selgeks, et töökosilased pole paari aasta taguse ajaga võrreldes karvavõrdki muutunud. Endiselt on nende jaoks ideaalne pruut see, a) kellel pole meest, b) kellel pole lapsi, c) kes on suutnud endale enne 30. eluaastat mõne tarkust tõendava diplomi hankida ja d) kes kõige selle juures soovib end pikkadeks päevadeks võimalikult väikese palga eest jäägitult uuele peiule pühendada. Ahjaa, ilus peab ka olema. Kõigi muude variantidega CVs oled lihtsalt üks «vigane pruut».

Kui sul on elukaaslane, tunnevad nad muret, et ega lapsed varsti tulema hakka. Kui sul on ka juba laps nagu minul näiteks, päritakse, et millal on plaanis tekitada perelisa, kas laps on lasteaias kohanenud ja kes teda hoiab, kui ta haigeks peaks jääma. Kui oled kohe pärast diplomi taskusse pistmist lapsed saanud, on neil hirm, et ehk oled koduseinte vahel elust ja tööoskusest võõrdunud. No ja kui sul on käes juba paras arv lapsi ja diplomeid, oled sa liiga vana. Jah, tänapäeva töökosilased on vägagi valivad.

Samas olen mina just oma «vigade» (vanus, laps, mees) tõttu praegu seda ühte ja õiget töökosilast otsides palju nõudlikum kui ajal, mil hiilgasin nooruse, vallalisuse, lastetuse ja kogenematusega. Alguses sobis mulle ju iga töökosilane, kes suutis pakkuda ausat teenistust ja nõksu palka. Juba reele saanud, algas karjääri ja kõrgete palganumbrite tagaajamine. Nüüd olen 32 aastat vana, mu CVs seisab viieaastane laps, kaheksa aastat abielu, lõpetamata kõrgharidus ja töökogemused, millelaadseid ma ellu enam ei soovi (olin kriminaalhooldusametnik, tegin täitemenetlusehaldust pangas ja siis kohtutäituri büroos, siis jurist, kes tegeles peamiselt vanematelt laste hooldusõiguste äravõtmisega) ja vajan tegelikult kosilast, kes pakuks mulle palju rohkemat kui pelgalt uhke ametinimetus ja igakuine summa kontol, mis lubaks mööda kalleid butiike kapata.

Pereinimese, küpses eas naise ja emana vajan võimalusi eneseteostuseks ja -arenguks ning stabiilsust, aga eelkõige seda, et töökosilane näeks minu «vigades» omamoodi väärtusi, mitte puudusi. Vajan tööd, kuid mitte sellist, kus peaksin valima selle ja oma pere heaolu vahel, sest need kaks ei saa minu nägemust mööda konkureerida. Seega on vastus küsimusele, kes jääb minu haigeks jäänud lapsega koju, järgmine: mina jään, sest esiteks olen ma ikkagi ema ja alles seejärel töötaja. Paraku on mulle hakanud tunduma, et oma ideaalidele vastavat töökosilast otsides võin ma suure tõenäosusega jäädagi «vanatüdrukuks».

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 53, juuli 2012

Üsna hiljuti küsis Juurikas, et miks maenam tööl ei käi. Kuuldes vastuseks,et emme on nüüd kirjanik ja teeb tööd kodus, kõlas järgmine üsna lihtsakoeline küsimus: «Emme, kas oled nüüd rõõmus?» Paraku sellele mul nii lihtsat vastust polnud.
Mäletate, kuidas olen kirjutanud paari aasta tagusest ajast, mil tundsin ühtäkki pärast pooltteist aastat kõrge ametnikuna oma privaatses uhkes kabinetis pehmes kontoritoolis istumist ja kellaseierite rahulolevat tööpäeva lõpu ja kauni palganumbri poole tiksumist jälgides, et ei suuda enam sisseharjunud radu käia? Kuidas mu hing janunes tagasi sinna, kus mäletasin olevat noorushullused, põnevused ja unistused, mille täide saatmine tundus siis olevat nii kerge, lihtne ja saavutatav. Ometi olid aastad läinud, unistused jäänud täitmata ja rajad, mida mööda kunagi astuda tahetud, kasvanud rohtu.

Olen siin päris tihti kirjutanud ka kõigest sellest, mida olen saavutanud just tänu sellele, et olen julgenud oma sääraste unistuste juurde naasta. Kuid küsimused, mida mulle esitatakse, puudutavad siiski just seda, millest ma pole rääkinud – et kas unistused nõuavad ka ohvreid? Aus vastus on, et jah.

Tuhnisin nii päeval tööl kui ka öösel voodis oma mälestustes, astusin üha tahapoole, võõrdusin oma partneri kõrvalt. Hinge küljes rippus soov tuua oma ellu tagasi iseseisvust. Olin ju ennast pühendanud teisele elamisele, asunud täitma oma partneri unistusi ja püüdnud end aasta-aastalt üha rohkem oma mehele sobiliku naiseideaali järgi vormida. Iga ühise aastaga olin ikka rohkem ja rohkem muutunud sõltuvaks oma partnerist, tema plaanidest, tema rahakotist. Aga kuhugi oli kadunud vabadus langetada otsuseid iseseisvalt, omada eraldiseisvat sõprusringkonda või käia omapead kinos, teatris või sõbranna sünnipäevapeol.

Jah, justkui üleöö oli minu mees saanud enda kõrvale justkui kümne aasta tagusest minevikust välja pursanud naise, kes kukkus taotlema iseseisvust, sõltumatust, privaatsust ja õigust viia täide oma unistused. Ning kes tagatipuks hülgas ühtäkki ka kõik siiani saavutatu ehk oma imelise juurakarjääri ja õpingud kõrgkoolis. (Kui see oleks minu mehe teha, oleks ta mulle sealsamas ka hullupaberid näppu ulatanud.)

Peale selle hakkasin oma mehes vigu otsima. Aga vaatamata kõigile üles otsitud vigadele ja tema ühtäkki enam mittesobinud iseloomujoontele ja harjumustele, tuli mul endale siiski viimaks tunnistada, et tegelikult lasus süü vaid minul endal. Olin ju mina see, kes ihkas kõndida taas vahepeal rohtunud radu ja nuttis NÜÜD taga kunagisi ohvreid, mis said tehtud, et luua ühiseid uusi radu oma abikaasaga. Need vanad rajad, mis olid täis uljaid unistusi, rippusid mul nüüd hinge küljes, kutsusid südant ja kiskusid vargsi eemale kellestki, keda olin pidanud kõige kallimaks, tähtsamaks ja ilma kelleta tundus elul olevat liiga vähe pakkuda.

Minu soovid olid muutunud. Minu hing ihaldas rohkemat. Mina olin see, kellele ainuüksi armastusest enam ei piisanud. Asetasin vabatahtlikult kaalukausile oma suhte vastamisi oma unistustega ning vastutus lõpptulemuse ees lasub siinkohal samuti minul.

Oma tuttavate pealt olen näinud, et liigagi tihti tõstatub samaaegselt koos naise sooviga iseseisvuda ka küsimus lahutusest. Eks näis, kas minulgi.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 52, juuni 2012

Veendumused, tõekspidamised ja endale antud lubadused on kohati nagu homsesse lükatud kohustused. Homse saabudes vajuvad need unustusehõlma ja sealt edasi prügikasti. 
 Alles paar aastat tagasi liigitasin end kindlameelselt nende naiste hulka, kes eelistavad linnatulesid maaelu linnulaulule. Väitsin ka, et väikeste laste kõrvalt saab väga edukalt tööl käia ning et hoopis täiskohaga koduperenaiseks hakkamine on vastuvõtmatu. Olin veendunud, et kodustatus ei ole minu isikliku arengu vaatevinklist kuigi perspektiivikas tulevikuväljund ning uskusin, et vaid pidevas liikumises olles saan tunda end tõeliselt elavana. Rutiini vältisin kui tuld.

Tänaseks on aeg näidanud, et suudan pidevalt eirata vaid neid lubadusi-veendumusi, sest tegelikult on peaaegu kõik neist lennanud prügikasti.
 
Kinnisvara, mida nimetan ja pean enda «koduks», olen küll soetanud linna, kuid üha rohkem otsin võimalusi veeta nädalalõppe ja puhkepäevi lapsega kuskil maal, ilusas looduses. Olen pingutanud mitu aastat, et saada edukaks karjäärinaiseks, nühkinud kõrgkoolis juurateaduskonna pinke ja roninud sihikindlalt mööda ametiredeleid. Kuid ometi on minust saanud vabakutseline kirjanik, kelle elus pole enam midagi pistmist uhkete ametinimetuste, kõrgete palkade ja parima kontoritooli pärast käiva võimuvõitlusega.

Nii ammu, et ma enam ei mäletagi enam, millal see täpselt juhtus, hakkasin eelistama oma kaheksa sentimeetri kõrguste kontsadega kingadele madalaid, sest minu elus lihtsalt on keegi, kelle nimel olen nõus isegi kummikud jalga tõmbama, et vallutada mänguplatse või luusida isegi tunde mööda metsaradu, et leida see üks ja õige kärbseseen.

Ja juba viimased kaks aastat olen elanud oma elu, jumaldades seda aastaid kardetud rutiini, sest lapsevanemana olen üsna tihti õnnistatud nende hommikutega, kus suudan uuele päevale vastu astuda vaid seetõttu, et tean, et mind ootab ees päästev lasteaed. Ainuüksi see pisike osa minu igapäevarutiinist muudab kergesti talutavaks kõik Juurika hommikused jonnihood. Isegi need, kui tema uni on liiga magus, et ärgata. Või kui sokid pole piisavalt erinevad või piisavalt ühesugused – see on tema viimase aja kiiks, mis peaks mind ju rõõmustama, kuid mis tegelikult paneb aju ragistama, sest kust saada kahte ühesugust puhast sokki, kui ta kõik eelnevad päevad on kandnud erinevatest paaridest sokke?! Samuti on tegelikult köömes vihapurse juustest pusade väljakammimise, kombeka all krussi jäänud retuuside või pepu vahele trügivate aluspükste pärast, sest tean ju, et kui olen suutnud need üle elada ja ellu jääda, on mul seadusest tulenev õigus lükata lapse kasvatamine lasteaia õpetaja kraesse ja saada õigus oma rutiinile. Siis saan puhata, töötada, tegeleda hobide või õppimisega ning olla õhtuks jälle natuke parem inimene, natuke parem ema ja natuke parem mängukaaslane.

Pidevast liikumisest, pidevast edasi pürgimisest on nüüdseks saanud hetked, kus võtan hoopis hoo maha ja lihtsalt naudin võimalust olla kodus ja perega, pühenduda lapsele ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest, näiteks Juurikaga koos valmis pusserdatud õhtusöögist, võidu välja mõeldud unejutust või koos perega õhtuses kesklinnas tehtud jalutuskäigust.

Tõesti, ma pole täitnud peaaegu ühtegi endale antud lubadust, kuid minust on seetõttu saanud märksa õnnelikum naine.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 51, mai 2012

Valge kleit, pruudikimp, sõrmused ja pulmafotod – neli peamist asja, mis kuuluvad ühe korraliku pulma juurde. Vähemasti sellise pulma juurde, millest mina kaheksa aastat tagasi unistasin.
Kui aga mainida, et ainus seik, mida minu abikaasa meie pulmapäevast mäletab, on see, et ma pärast abielu registreerimist perekonnaseisuameti trepil kokku kukkusin, siis võite isegi arvata, et plaanipäraselt kõik ei kulgenud. Etterutates võin siiski öelda, et üldjoontes ma kõik neli peamist pulmapäeva juurde kuuluvat asja siiski sain. Aga rõhk on siinkohal sõnal „üldjoontes“.

Kaheksa aastat tagasi olime mehega noored, vaesed ja pakitsemas soovist pidada võimalikult ruttu ära üks salajane laulatus. Kuigi ma pole seda abikaasaga kunagi jutuks võtnud, olen siiski üsna kindel, et meie suurele entusiasmile ja armutuhinale vaatamata ei olnud me tollal kumbki tegelikult päris valmis selleks, et andnud avalduse kiirkorras abielu registreerimiseks sisse, tuligi loetud päevade pärast jah-sõna öelda.

Ülisalajase plaaniga viisime kurssi minu õe ja täditütre ning pool tundi enne perekonnaseisuametisse sõitmist ka meie mõlema emad. Nad reageerisid teatele suhteliselt omapäraselt: esimene minut telefonivestlusest kulus meie needmisele ja sajatamisele ning seejärel kaks minutit pisaratesajus õnnistuste jagamisele. Veel tänaseni ei suuda ma lahti saada tundest, et just nende reaktsiooni teine staadium oli mulle emotsionaalselt talumatum ja samas arusaamatum, sest tekitas tunde, et abiellumine on ühe naise jaoks justkui eluga hüvastijätt, võrdväärne siit ilmast lahkumisega.

Kuna pulmakleidiks ja sõrmusteks meil tollal raha ei jagunud, ajasime läbi natuke lihtsamalt. Ilma sõrmusteta, mina valges pluusis ja viigipükstes – aga arvestades, et kihlasõrmus oli mul olemas ja pluusi värv õige, olin põhimõtteliselt ju täitmas oma unistustes soovitut. Tagasilöögiks oli pruudikimp, mille olin meie emade hüsteeriliste õnnesoovide taustal unustanud esikusse jalanõude riiulile ning mille puudumist märkasin alles paaripanija ees istet võttes. Meie tähtsa liidu sõlmimist ei saatnud pulmamuusika, vaid hoopis ametniku üliväsinud printeri vaevaline krigin, mis pani meid vägagi muretsema, et see läheb hingusele enne, kui jõuab välja lasta tähtsaks allkirjastamiseks vajamineva ja kauaoodatud dokumendi. Aga õnn oli meiega: paber tuli, allkirjad said pandud ja mina sain uhkelt uue perekonnanime.

Kabinetist välja astudes ootas meid ees üks väike üllatus. Trepist alla astudes nägin fuajees seismas emotsioonidest tulvil ja sülemitäie rooside alla mattunud ämma. Nii sain endale ka pruudikimbu. Küll raskesti kaasaskantava ja alles pärast seda, kui värske abikaasa oli mind pisikesest minestushoost ülesraputanud, kuid siiski – ma sain lilled! Siitmaalt sujus kõik juba libedalt. Ülisalajasest pulmast teadjate kamp ehk minu õde ja täditütar oma abikaasaga hoolitsesid meeleoluka tähistamise eest ja jäädvustasid sellest seiklusrohkest päevast rohkesti fotomaterjali. Materjali, mille mu abikaasa mõni aeg hiljem arvutile kõvaketta puhastust teostades jäädavalt kustutas. Ainus jäädvustus sellest päevast on õe fotokaga juhuslikult tehtud klõps, kus ma istun oma uhkes valges pluusis diivanil ja  kallistan ... oma  õde!

Kui pulmapäev määraks abielu püsivust, siis kõike eelnevat arvesse võttes pidanuks meie liit küll hukule määratud olema.  Kuid siiani on aeg näidanud vastupidist.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 50, aprill 2012

Olin üsna veendunud, et inglid on tiivulised tegelased, kes elavad kõrgel pilve peal ja kel puuduvad igasugused orienteerumisning navigatsiooniseadmed. Sest miks muidu ei jõua nad kunagi kohale, kui neid hädasti vaja on?
Sel ühel päeval, mil pidin jõudma väga palju ära teha, tabas mind hoopis migreenihoog, peavalurohud olid otsas, väljas oli 30 kraadi külma, mees järjekordses komandeeringus ja Juurikas, kes ei tunnista ühesuguseid sokke, ei suutnud leida välja (apteeki!) minekuks kahte piisavalt erinevat
eksemplari ning väljendas oma pahameelt valjuhäälse jonnihooga. Olin valmis elule alla andma, hädaabi numbrile helistama ja end psühhiaatriakliinikusse transportida laskma.

Viimsete jõu- ja närvivarude najal sai Juurikale antud luba lõbustada end arvutimängudega, oma hädade jada Facebooki postitatud ning ennast sätitud voodisse teadmisega, et päev tõotab kujuneda tõeliseks õuduspõnevikuks!

Selle masendava teadmisega sain voodis hingitseda üsna vähe aega, sest õige varsti helises uksekell. Avasin ukse ja pidin nentima, et mul on olnud õnn mitte ainult soetada endale unistuste kodu pisikes korterelamus uusehitiste rajoonis, mille juurde kuuluvad mänguväljakud, haljastusala, tõkkepuud, parkimiskoht ja igakuine kodulaenumakse pangale (mida tasudes tõden iga kord, et tegelikult oman ju kõigest buumiajal soetatud ja seega mõttetult kallist linnakorterit), vaid ka naabrid.

Need naabrid, kes ei pea varahommikul vaevaks kõndida kolmandalt korruselt esimesele, et ulatada mulle paevalurohud. Või kutsuda teinekord hommikukohvile, et hävitada mõnest pidustusest alles jäänud koogivarud. Need naabrid, kes tulevad teiselt korruselt ja võtavad Juurika paariks tunniks enda juurde hoida, et mina saaksin puhata, teha kiired poereidid või viimistleda valmis mõne kirjatüki. Ehk naabrid, kellega jagatakse laste tõukekaid, jalgrattaid ja kelke ning ka oma muresid, rõõme ja lastekasvatusnippe.

Mul on hea meel, et just nende lastega koos vallutab tagaõuel maailma ka minu laps ja et nad suudavad leppida minu pere veidruste ja vigadega. Me ei ole üksteisele võõrad. Me elame üksteise kõrval, peal ja all ning me leiame aega ühisteks vestlusteks, kiitvateks sõnadeks ja vahel ka selleks, et lihtsalt maja trepil istudes tähistaevast vahtida, klaasike veini juua ning siis oma argipäeva juurde tagasi minna.

Seega, sel ühel päeval sai mulle selgeks, et inglid ei pruugi elada pilve peal ning igatseda orientatsioonivõimet ja töötavat GPSi. Inglid võivad elada meie kõrval ja teada väga hästi meie korteri numbrit ja uksekella asukohta. Tuleb vaid endalt küsida, kas meie ise ikka tunneme oma naabrit.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 49, märts 2012

_ Käes on kuu täis punaseid südameid. Peale selle on meil esimese kohtumise, kihlumise ja abiellumise aastapäev –erilised hetked, mida kord aastas romantilise tähistamisega taaselustada püüame. Kuid meil on ka lapsed!
Oma peaaegu viieaastase lapsekasvatuse staaži juures olen ammu loobunud pettekujutelmast, et mul õnnestub olla non-stop-õnnejoovastuses lapsevanem. Eriti siis, mil kalender näitab minu ja mehe romantilist tähtpäeva ning plaanidki selle tähistamiseks tehtud.

Sest näiteks kahel järjestikusel aastal on Juurikas üllatanud meid abieluaastapäeva hommikul kõhugripi viirusega, mis juba lõunatundideks paisunud perekondlikuks epideemiaks. Muidugi läbisime selle mõlemal aastal täisprogrammis – maotühjenduspausidel helistasime küllakutsututele ja istusime haiglas Juurika voodi kõrval. Taas jalgel ja võimelised söögi peale vaatama, selgus, et kõik kokku ostetud kallid hõrgutised olid end ammu külmkapis ise jalgadele ajanud. Seega lõime kaks aastat järjest abielu püsivuse terviseks šampanjaklaasi kokku a) kiirnuudlite kõrvale, b) valel kuupäeval, c) pooleldi oimetuna ja d) kodus Juurikaga, keda vaadates tekkis tahtmine arstidelt küsida, mis dopingut talle doseeriti ja miks seda meile ei antud?!

Kuid mitte need kaks tähtpäeva ei tekitanud minus tahtmist keskmiselt kord tunnis peaga vastu seina joosta. Seinalt unustuse otsimise plaanid kerkisid päevakorda siis, kui olime ilusti tähistamiseni jõudnud ja kallid külalised oma lastega kohale jõudnud. Sest nagu ikka, oli Juurikas just selleks hetkeks mõne uue triki avastanud.

Kord pidime näiteks päästma külalisi piinlikust WC-olukorrast, sest Juurikas oli otsustanud kaisuloomi tohterdama hakata ja selleks läks mõistagi vaja kogu olemasolevat tualettpaberit! Või oli ta tutvustanud teistele lastele kehamaalimise võimalusi issi veekindla markeriga. Või kinnitanud söögilauas kõigile, et tema emme on juba suur tüdruk ja «kakub pissu pealt karvu». Te mõistate, kuhu ma tüürin. Jah, sel hetkel otsustasime sajaprotsendiliste privaattähistamiste kasuks.

Hoolikalt läbi mõeldud romantikaplaan nägi ette Juurika saatmise pagulusse ja meie enda sättimise koduseinte ning küünlaleekide vahele. Muidugi ei päästnud see meid. Ikka suutis Juurikas endale vanavanemate juures korraldada mõne trauma või kõrge palaviku, mille haldamisega hoidjad enam iseseisvalt toime ei tulnud.

Mida rohkem on peres lapsi, seda keerulisem on romantilisi tähtpäevi või sünnipäevi tähistada, sest lapsed oskavad ilma planeerimatagi «õigetele» kuupäevadele sättida kõik oma tuulerõuged, kõhuviirused, nohud ja köhad. Kuid nad oskavad ka ilma õpetamatagi täita kogu meid ümbritseva õhu armastusega. Nii et isegi kui olen saanud aja ja juhuse oma Juurikast eemal olla, hakkan õige ruttu tundma, et midagi on väga puudu. On selleks tõesti oksehood, piinlikud momendid ja soov päeva lõpuks pead vastu seina taguda? Päris kindlasti!

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 48, veebruar 2012

_ Eelmise aasta lõpus kolisin toetava naisena, laps kaenlas, mehe sabas Soome elama. 2012. aasta alguses lasin mehe suunas lendu juhtumisi käe ulatuses vedeleva kummiku.
Enda kaitseks võin öelda, et olin siis just kuulnud mehe ülestunnistust, et ta tahab kodumaale tagasi pöörduda. Enne veetsin paar tublit minutit, püüdes vägisi leida midagi, mis annaks mulle jõudu olla taas toetav ja mõistev naine. Paraku keerles peas vaid soov olla vahel üks teine naine.

Näiteks see naine, keda armastatud mees üllatab tähtsamate sündmuste puhul sülemi lilledega. Täpsustan, kes teeb seda ilma hommikuse instruktsioonita, et mis tähtpäevaga meil parasjagu tegu on, milliseid lilli ma armastan ning kust ta neid töölt koju sõites vähima vaevaga osta saaks. Ja kui õhtul, kui kõigile eelmistele kogemustele vaatamata heietan hinges lootust, et ehk kujunevad asjad seekord teisiti, astub mees tuppa tühjade kätega ja nähes minu aastatega üha enam lootusetust väljendavat nägu, toob lagedale standardlause: «Kui töölt sõitma hakkasin, oli mul veel meeles. Musi, ära pahanda, tahad, ma käin ostan siit kõrvalt poest MIDAGI?» Midagi? Tahan või?!

Ja kuidas küll tahaks olla naine, kes ärkab varajasel hommikul, teeb soengu ja meigi, valmistab perele hommikusöögi, veedab kõrgetel kontsadel terve pika päeva tööl, jõuab lapsele õigel ajal lasteaeda järele, jalutab poes, vagur laps käe kõrval, varudes pere õhtusöögiks parimat toorainet, valmistab selle, jõudes veel rõõmsalt koristada, pesta, vannitada last ning olla öötundidel ka mehe jaoks olemas. Issand, kuidas tahaks olla selline naine!

Paraku ärkan mina pärast seda, kui olen äratust viis-kuus korda edasi keeranud. Ühele sokid, teine potile, üks ei leia rahakotti, teine kaisulooma. Meik ja soeng? Esimesed ettejuhtuvad teksad ja ketsid jalga, heal juhul näevad juuksed kammi, kuigi tavaliselt kulub see aeg ilmataadi kirumisele, sest kui olengi end öötundidel kokku võtnud ja Juurikale järgmiseks päevaks riided valmis pannud, on ilmataat õnnistanud minu jõupingutusi totaalse muutumisega.

Ööpäev ringi on mu pea täis arvepidamisi väikseks jäänud ja asendamist vajavate sokkide, alukate, sukkpükste, saabaste ning kadunuks jäänud kinnaste, sallide, pallide ja klotside üle. Parim õhtusöögi tooraine tähendab tõlkes linna odavaim pakkumine, milleni tuleb jõuda bensiini raiskamata ning mis tuleb korvi visata, lasteaiast väsinud Juurikat kaenlas vedades. Seega pole õhtusöök pidulik päeva lõpp, vaid kähku valmiv kõhutäide. Natuke tegelemist lapsega ning olemegi jõudnud hilisõhtusse. Koristamine ja pesupesemine käib paralleelselt telesaadete, e-posti kontrolli ja arvete maksmisega ning käes on kesköö. Järgmisel hommikul ärkan taas pärast seda, kui olen kella viis-kuus korda edasi keeranud.

Ja kuidas küll tahaksin olla see naine, kelle laps sööb sünnipäevalauas, salvrätik põlvedel, kreemitorti, mitte ei jookse turbokiirusel mängima asjadega, mis on tema eelistusi arvestades tema eale kindlasti mittevastavad ning 98protsendilise tõenäosusega ka keelatud ja ohtlikud. Ning kes ei kao kreemitordiga laua alla võõrustajate kallihinnalisele vaibale, et näuguva kassi või haukuva koerana terves lastelauas kaost vallandada. Ja kelle papa pole mitte ainult kindlameelne lubaja ja premeerija, vaid ka keelaja-käskija.

Seega, pärast kaheminutilist mõttepausi leidsin, et issand, kui mõnus oleks olla vahel see teine naine, sest tema suudab toetada oma meest kõigis tema raskustes, rumalustes ja möödapanekutes. Ning teha seda enne, kui on visanud teda kummikuga.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 47, jaanuar 2012

_
Detsember on kingituste tegemise kuu. Ka minu abikaasa otsustas sellele aastale väärika punkti panna, üllatades minduue koduga. Paraku selgus, et sellel kingil oli ilus pakend ja hea idee, kuid sisu ületas peagi kõik taluvuse piirid.
Täpsemalt öeldes oli minu kallis kaasa otsustanud võtta vastu alalise töökoha välismaal ja kolida meid lapsega sinna elama. Meid ootas kodu Soomemaal.

Kuna mulle pole kunagi sobinud selline peenis-sahtlis-elu (no et kui töö lubab, siis on paari nädala või kuu tagant meil ka eraelu, ja kui ei, tuleb lohutust otsida eneseabimeetodeist), olin täitsa valmis selle aastalõpukingituse vastu võtma. Ja kui manasin silme ette pildi oma mehest, kes üksi kaugel elades poleks olnud enam mitte lapsevanem, vaid aeg-ajalt koju saabuv kingitus, oli otsus langetatud.

Seega pärast paari skandaali teemal «Aga kuhu jääb minu elu?», «Ja minu töö?», «Ja kuidas see kõik meie Juurikale mõjub?» võtsin abikaasa välja valitud aastalõpukingituse vastu ja kolisin, laps kaenlas, mehe kannul võõrale maale elama.

Kohale jõudsin suuremate viperusteta. Juurikas oli nagu ikka tegudevalmis, ahaa- ja heureka-staadiumis, kass Rott hakkas pärast mõneminutilist uues kodus luusimist mulle vaikselt andestama kogu seda kiibistamist, vaktsineerimist ning plastist puuri, milles ta pidi veetma terve auto- ja laevasõidu. No ja minu armas auto Mini suutis üllataval kombel kanda koormat, mis koosnes peaaegu poolest minu elust. Siiski ilmnes peagi, et mehe kingitusel oli palju rohkem varjatud puudusi, kui kumbki meist arvata oleks osanud ja ükski neist ei puudutanud Juurikat ega Rotti.

Samm, mille on teinud paljud Eesti naised ning mille tegemist kaalub tõenäoliselt veelgi suurem hulk neist, osutus üsna tõsiseks katsumuseks just emotsionaalsel tasandil. Iga takistus – enese kõigest harjumuspärasest ja turvalisest lahti kiskumine, võõras keelekeskkonnas hakkama saamine ja lõputuna näiva bürokraatiaga rinda pistmine – pani meie suhte püsima jäämise taas proovile. Kõik tundus kohati liiga närvesööv ja nii mõnegi uue takistuse esile kerkides tekkis soov see kingitus koos kõigi selles peituvate tulevikulootustega prügikasti visata.

Juurikas seevastu sorteeris issi aastalõpukingist välja meelepärasemad palad. Käisime kontvõõrastena Soome lasteaialastega trallimas, sest uus kodulinn pakkus kõike seda, mida Eestis iga päev näha ei saa – koolide ja lasteaedade ööpäevaringselt avatud mänguväljakuid, kus põnevad atraktsioonid. Muidugimängisime, kuid mind näris rahulolematus. Kolimine nõudis kulutusi, kõik aastatega kalliks saanu tuli maha jätta, minu ümber ja sees valitses taas nullseis. Selle kõrval oli raske näha abikaasa tehtud kingituse tõelist väärtust – soovi, et pere oleks alati koos.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 46, detsember 2011

__ Kui otsustad väikelapse kõrvalt tööle minna, oled rongaema. Kui vanemahüvitis on lõppenud ja su lapsel on olemas lasteaiakoht, aga sina otsustad ikka koduseks jääda, oled tööpõlgur. Minul on olnud au olla mõlemat.
Võin ausalt tunnistada, et ei valinud võimalust olla oma lapsega kodus kuni tema kolmeaastaseks saamiseni. Õigupoolest ei olnud ma Juurikaga kodus isegi mitte tema aastaseks saamiseni, vaid asusin töörindele, kui ta oli just saanud kuuekuuseks. Paljud pidasid mind seetõttu rongaemaks. Avalik hukkamõist ja karm kriitika tabasid mind palju rohkem kui mõnel üksikul korral ning seda nii oma sugulaste, tuttavate kui võõraste suust.

Peaaegu kõik lapsega seonduvad probleemid pandi minu töö ja kodust puudumise süüks. Ühed arvasid, et sellest tuleneb tema liigne aktiivsus, teised, et see on süüdi tema haigestumistes, ja kolmandad avaldasid arvamust, et olen tööle läinud seetõttu, et seal on ju kergem olla kui lapse kasvatamisega tegeleda. Isegi arstid lasid lendu lauseid stiilis «Teie olete ju ema, kuidas te ei jää oma haiget last hooldama?» ja mõningad tuttavad tundsid nokkivat huvi, kas minu laps pole ehk minust juba võõrdunud?!

Need halvustajad ei teadnud muidugi seda, et mul oli valida oma pere majandusliku põhjamineku (minu abikaasa oli kaotanud ehitussektorit eriti jõudsalt laastanud majanduskriisi tõttu töö) või südamerahu ehk oma beebiga kodus olemise vahel. Valisin muidugi esimese, teades, et pikemas perspektiivis on minu pere heaolu tähtsam ja vajalikum kui minu isiklik heaolu.

Lõppkokkuvõttes jäingi paljust ilma – nii esimestest sammudest kui esimestest iseseisvatest potilkäimistest ja paljudest teistest esimestest, ilusatest ja olulistest asjadest. Kuid teisalt rabelesime me kitsikusest välja, minu tütrel on sügav side oma isaga, kes, olles saanud kogeda koduse lapsevanema rolli, ei hinda ega austa midagi kõrgemalt kui vanemat, kes on pühendanud ennast lastekasvatamisele. Erinevalt paljudest teistest, eriti meestest, ei arva tema ka sugugi, et lastega kodune olla on «kergem» töö.

Peaaegu kahe aasta pikkune eluetapp, kus abikaasaga mõlemad lapse kõrvalt tööl käisime, et pühenduda karjäärile ja raha teenimisele, pani meid vägagi kiiresti igatsema seda teistlaadi eluviisi. Seda, kus sai oma lasteaiast väsinud või haiguse tundemärke ilmutava lapse koju jätta juba siis, kui viimane seda vajas, mitte siis, kui vanemate töökohustused võimaldasid; kus oli alati keegi, kes hoolitses kodu eest; kus elu ei kulgenud pidevas kiirustamises lasteaiast tööle, töölt lasteaeda, sealt poodi ja siis väsinuna koju. Seega nüüd, kui oma nelja-aastase lapsega kodune olen, tundub kummaline, et selle asemel, et väärtustada minu panust koduhoidjana, olen paljude silmis hoopiski tööpõlgur.

Ikka tuntakse muret, kas mul leidub kodus piisavalt täitmist vajavaid kohustusi ning kas minu kallis kaasa on ikka PÄRISELT päri sellega, et vastutus koduste rahaasjade eest lasub suuresti tema õlgadel,või on ikka kuskil peidus väike võimalus, et ma lihtsalt ei viitsi tööl käia?! Mina seevastu usun, et sellist elustiili, kus üks vanem on lastega kodune, viljeleks palju rohkem peresid, kui neil see vaid majanduslikult võimalik oleks.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 45, november 2011

___ Nüüd juba peaaegu kaheksa abieluaasta jooksul olen rohkem kui üks kord pidanud öiseid pakkimis-tseremooniaid. Iga kord, kui tülitsedes loobitud õelad sõnad kraapisid valusalt hinge, püüdsid väsinud mõistus ja haavunud süda leida julgust kuulutada suhe lõppenuks. Seda julgust ma ei leidnud, ainult sahtlid püsisid korras.
Sest olgem ausad, kes meist ikka tahaks endale ja ammugi veel teistele tunnistada läbikukkumist – ning seda oma kaaslasest lahkuminek ja lapse tema teisest vanemast lahutamine ju ometigi on?

Nii et iga kord, kui öötundidel kokkupakitud asju sahtlitesse tagasi ladusin, püüdsin meenutada aegu, mil olime abikaasaga teineteist hoidnud, armastanud ja toetanud, ning lahendada samal ajal mõistatust, et miks oli kõik see ühtäkki kärbunud?

Ajapikku hakkasin mõistma, et armastus on nagu aastaaegade vaheldumine. Alguses puhkeb see lopsakalt õide ja täidab meid kustumatuna näiva armutundega, kuid aja möödudes kirg tuhmub ja armastus hakkab langetama lehti. Iga isevärvi langenud leheke on omamoodi proovikivi suhtele. On lehti, mis tugevdavad meie tundeid veelgi. Kuid on ka neid, mis löövad need kõikuma nii tugevalt, et seni meid õnne ja turvatundega täitnud armastus moondub tundmatuseni, muutub jäiseks ja talviselt pimedaks. Siitmaalt saavadki alguse mängud, mida teiste silme ees ei mängita, vaid hoitakse salamisi koduseinte vahel varjul. Need on mängud, mis tungivad meie ellu kutsumata külalistena ja mida oleme harjunud nimetama kodutülideks.

Väsitavatele tööpäevadele järgnevad hilised õhtutunnid kulgevad öösse lapsi kantseldades, tube kraamides, sööki vaaritades ja vaidluses, kes on rohkem palgatööst väsinud, kes panustab rohkem lastekasvatusse, kes väärib teisest rohkem puhkehetke või kodustest kohustustest priiks saamist. Iga tüli langetab uue lehekese ja endalegi märkamata olemegi viimaks jõudnud kirkast elust halli argipäeva. Kui sellele lisaks tekib päevakorda haigeks jäänud laps, mistõttu tuleb alustada kalkulatsioone teemadel, kelle töö on tähtsam ja kes toob rohkem raha sisse, kelle ülemus suhtub tolerantsemalt väikelastega vanemate töölt puudumistesse, olemegi tunnetest raagus nagu pakase kätte jäänud puud.

Ausalt. Näha end kõrvalt ja tunnistada, et liigagi tihti olin ise selleks tuuleks, mis lehti kiskus ja peale selle veel vanugi üles keerutas, oli rohkemgi kui raske. Saanud abikaasalt tormise vastulöögi, leidsin, et mulle on liiga tehtud ja arvasin endal olevat õiguse olla haavunud. Leppisime, kuid igale leppimisele järgnes taas lehesadu, sest ega argipäev oma muredega kuhugi ära kadunud.

Mul õnnestus oma suhtesse kevadehõng tagasi tuua, kuid seda alles siis, kui loobusin illusioonidest. Kui tahta kellegagi oma elu jagada ja sealjuures ka teda kirglikult armastada, tuleb õppida taluma ka selle armastuse erinevaid värve ning leppida aeg-ajalt langevate lehtedega. Isegi armastus ei püsi igavesti ühtviisi igihalja ja kuldsena. Üksi olles saab kõike seda muidugi vältida, kuid nii võib elu olla ka kordades jäisem ja kõledam.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 44, oktoober 2011

__ Kui mees pakib asjad ja asub minekule – tavaliselt võõrsile raha teenima –, valdab naisi hetkeks ahastus: jääme ju koduste kohustustega üksi. Kuid mida meie, naised, meestele ja mehed meile tunnistada ei julge, on see, et pärast mõnd kurba lahusolekuminutit algab isemoodi puhkus!
Kui minu abikaasa kevadel ühe pooleteisekuuse komandeeringu vastu võttis, tundsin hetkeks isegi abitust, sest päevakorda tekkis kaks ebameeldivat probleemi: esiteks tuli ära lõhkuda tavapärane kodune rutiin ja teiseks pidin lahti saama harjumusest esimese häda korral kaasale helistada. Vastutus koduse olukorra eest lasus nüüd täielikult minu õlgadel. Ise tuli arveid maksta, ise tuli autot tankida, ise pidin korraldama paranduse Juurika nobedate näppude vussi aetud kodutehnikale. Kuid vaatamata sellele, et minu hinges oli kohati lausa lohutamatu igatsus, oli siiski ülimõnus tunda, et saan langetada otsuseid täiesti omaenda äranägemise järgi. Mis veelgi parem, nüüd oli lõpuks aeg, kui sai natuke kodust truudust murda!

Näiteks tõsta köögisahtlist välja kruvikeerajad ja muud tundmatud ehitusriistad, ladustada need kasti ja toimetada keldrisse. Voltida magamistoa kummutites olevad pesud kokku piinliku täpsusega, teades, et keegi ei aja seda süsteemi sassi. Olla oma lapsele ainuke reeglite kehtestaja ja privileegide lubaja. Korraldada kokkusaamisi sõbrannadega vaid enda ajakava järgi. Ja mis kõige parem, sortida abikaasa garderoobist välja kõik moest läinud hilbud (kui pärast teo ülestunnistamist tulidki kaasalt mõned tigedamad turtsatused, ei raatsinud me kallist kõneaega sellele raisata ja järgmiseks kõneks olid kõik juba ununenud).

Kuna minu abikaasa ei olnud enne seda kevadist reisi peaaegu kuus aastat komandeeringus käinud, pean tunnistama, et nautisin omaenda äranägemise järgi tehtud koduseid ümberkorraldusi täiel rinnal. Polnudki siis mestada, et kui mu kaasa reisilt tulles korteris ringi vaatas ja end uue lapsekasvatussüsteemiga kurssi viis, avaldas ta juba üsna varsti arvamust: «Kõik on uus, ainult naine on vana!»

Ma ei tea rääkida, milliseid truudusemurdmise nippe mehed võõrsil olles viljelevad, kuid arvatavasti kasutavad nemadki võimalust end pisut rohkem lõdvaks lasta. Küllap räägivad nad kaaslastega mõned siivutumad naljad ja nopivad lahti mõned õlled rohkem kui tavapäraselt kodus lubatud.

Me armastame oma mehi ja igatseme nende järele. Suure tõenäosusega kummitavad neid meist eemal olles samad tunded. Kuid ometigi annab lahus veedetud aeg meile uue hingamise – saame ju sedasi napi võimaluse nautida olemist iseendaga ja teha asju, mida endale tavaliselt keelame. Näiteks süüa roogi, mida tavaliselt ei valmista, sest need ei maitse meie meestele. Teha mõni spontaanne jalutuskäik kesklinnas. Või panna õhtul lapsed magama, valada endale pokaalike veini ja asuda lugema mõnd ammu öökapile ootele jäetud romaani.

See kõik on justkui väike flirt iseendaga. Uskuge mind, murda natuke truudust tavapärastes reeglites, paigutada kas või hambaharjatopsik kraanikausi paremalt servalt vasakule, teades, et mehel puudub võimalus see oma käe järgi tagasi tõsta, võib pakkuda täit rahuldust! Just see väike vaheldus, väike pahelisus, lööb ju uuesti lõkkele kire. Sest kui oleme saanud olla üksi olla, hakkame taas ihkama olla koos.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 43, september 2011

__ Laupäeval, mõned minutid enne südaööd, olles lõpetamas abikaasa lemmikpirukate valmistamist, heietasin hinges lootust, et saan viimasega natuke romantiliselt aega veeta. Olin isegi meie Juurika ilusti magama pannud. Kuid koos temaga oli uinunud ka minu romantiline õhtu, sest Juurika issigi norskas juba.
Nii palju siis minu suurejoonelistest eraelu plaanidest! Jälle kord tuli tõdeda, et lapsevanemate intiimelul on rohkem tagasilööke kui Eesti alarahastatud jalgpallikoondisel.

Ütlen ausalt: kui meile sai osaks kauaoodatud lapsevanema-staatus, muutus meie voodielu peaaegu tundmatuseni. Ei, ma ei räägi naise sünnitusjärgsest keha taastumisest ega füüsilisest teineteise taasavastamisest. Olustik meie ümber on see, mis on teinud läbi suurima muutuse. Eelmängudeks ei ole enam aega ega jaksu ning meie öist mänguväljakut on tabanud totaalne ümberkorralduste jada. Endist romantikahõngu on sealt raske tuvastada.

Mõni näide elust enesest. Paar aastat tagasi olid meie voodis tavalised külje alla unustatud krabisevad kiled, mis sai voodisse pandud juhuks, kui Juurikas oleks otsustanud öösel vanemate kõrvale üle kolida ja voodit märjata. Teinekord tekitas meis peaaegu infarktieelse seisundi mõni «Made in China» eriti kergesti purunev ja puudutustundlik lelu, mis ühtäkki kuskil teki all oma värvilised tulukesed ja mitte reguleeritava helitugevusega muusika käivitas. Järgnesid tardunud poosis ootusärevad minutid, kus me süda rinnus puperdamas ja hinge kinni hoides kuulatasime, et ega me last nüüd ometi üles ajanud. Tavapäraseid lõhnaküünlaid olid kummutil ammugi asendanud paar prügikasti visata unustatud mähet.

Ajapikku harjusime teadmisega, et kui juba laps majas, tuleb leppida paratamatusega ja lõpetada elamine unistustes, sest kui lasta end häirida kõigist neist suluseisudest ning seada eesmärgiks nautida enne lõpuvilet pikka lisaaega, tasub sammud magamistoa asemel tõesti hoopis päris jalgpalliplatsile seada.

Aga ikka lõpevad meie kodused pikad eelmängud teisest toast kostva lapsenutuga, mis lüüakse sulle näo ette justkui kohtuniku punane kaart täpselt enne seda, kui oleksid hakkama saanud nädala parima väravaga. See tõstatab peas paratamatult küsimuse: kas ikka on veel tahtmist edasi mängida? Pärast lapse uuesti magama panemist taas jätkamine meil abikaasaga vahel ikka õnnestus, kuid sama palju oli neidki kordi, mil väsimus võttis võimust ja romantilise öö plaanid läksid luhta. Korralikust väljapuhkamisest ei tasunud kah unistada: öötunnid olid raisus ja hommikust pikka uinakut laps teises toas lihtsalt ei võimaldanud. Nii tuligi uinuda teadmisega, et jälle oli mäng peetud, kuid värav löömata.

Minu kogemused on õpetanud, et lapsevanemate intiimelu ellujäämine nõuab kiiret ja strateegilist plaani. Kui juba teie Juurikas on otsustanud uinaku teha, tuleks koristustööd ja söökide vaaritamised sinnapaika jätta ning vajadusel ka oma mängud teisele väljakule kolida – magamistuba pole ju ainus variant. Nipp õnnelikuma ja seiklusterohkema intiimelu poole seisnebki arusaamises, et kõiki muid koduseid tegevusi on teil võimalik vähemal või rohkemal määral teha lapse kõrvalt, vaid see üks on see, mis vajab täit privaatsust!

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 42, august 2011

__ Mehed kujutavad naisi ikka rinnakate, üldjuhul saledate ja mis peamine, karvatutena. Tasub vaid kuulata oma sõbrannasid, silmata ajakirju või lugeda kokku karvaeemaldusvahenditele pühendatud telereklaamide arv. Aga kuidas on lood meeste endiga?
Iga väiksemagi üleliigse karvakese pärast pannakse naisterahvas avalikku häbiposti, selja taga materdamisest rääkimata. Räägime siis samasuguse aususega ka meeste karvadest.

Mina pole pidanud oma abikaasaga karvaeemalduse küsimustes sõda pidama, kuid oma meheloogikaga on temagi suutnud mind vahel üllatada.

Kaenlakarvade raseerimine on tema jaoks õnneks täiesti elementaarne hügieeniprotseduur. Algselt viljeles ta seda suviti, kuid avastades, et see on meeltmööda mulle ning kerge ja higitu talle endale, sai sellest peagi aastaringne tegevus. Samas oma tutvusringkonna naiste saunajutte kuulates tuleb tõdeda, et paljude heteromeeste jaoks on karvade eemaldamine n-ö pedevärk. Ja just siinkohal suutis mind üllatada minu endagi abikaasa! Temagi jaoks tõstatus probleem pärast bikiinipiirkonna karvade piiramist: no et kuidas ta nüüd teiste meestega sauna läheb?!

Minu meelest on suvi just aeg, mis annab võimaluse oma argielu rutiini mattunud suhe uuesti õitsele lüüa. Rannanaudingud, grilliõhtud, vabaõhuüritused, piknikud, suplused ja romantilised jalutuskäigud – see kõik kuulub suvenaudingute nimekirja! Kuid kas pole mitte nii, et palavatel suvepäevadel mängib valmidus enda keha eest hoolt kanda mehe ja naise vahelise keemia tekkimisel veelgi suuremat rolli kui pakaselisel talvel? Olgem ausad: mitte ainult naine ei pea olema sire ja sile ning alati hästi lõhnama. Enda eest hoolitsev mees on naisele iga kell atraktiivsem kui see sell, kes oma higise keha ja üleliigsete karvadega meil voodis hingekinni matab. Julgen arvata, et suvisel rannapäeval pole tõhusamat kirge tapvat vahendit kui pikkade krussis higist nõretavate kaenlakarvadega mees. Nii ei teki ju vähimatki igatsust mõnusa embuse järele.

Ja muidugi bikiinipiirkond! Kui sile tema naine sealt altpoolt olema peab, on iga mehe maitse küsimus. Aga täpselt samasugune maitseküsimus on see ju ka naistele meeste puhul. Mõnele isendile võib ju meeldida karvadžunglis orienteerumismänge mängida, kuid väga paljud naised eelistavad siledamaid pindu.

Minu kodune eelistus on mõistlik võsapiiramine. Lausa kohustuslik on see aga enne ujumispükste kasutuselevõttu, sest väljaturritavate karvadega päevitamine on ühtemoodi valusalt silmariivav nii naiste kui meeste puhul. Mis aga peamine: suuruse küsimus on meeste jaoks alati oluline, isegi kui nad seda avalikult tunnistada ei julge, kas pole? Siinkohal avalikustangi ühe lihtsa nipi nendele naistele, kes sooviksid, et nende tõrkuv kaasa oma kallima vara ümber vajalikul määral hooldustöid teostaks. Vihjake, et mida rohkem hekki pügada, seda suuremad ju puud aias paistavad. Huvitav, milline mees küll jätaks sellise silmapettemanöövri oma enda heki ja puu puhul kasutamata?

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 41, juuli 2011

_ Paari nädala pärast saan ma 31aastaseks. Ja pean endale peegli ees tunnistama, et vaatamata sellele, et käsi üles tõstes võib näha taas kümne aasta taguseid rindu, ei saa kahjuks sellises poosis tööle võivoodirõõme nautima minna.
Olen kohe-kohe neljaseks saava lapse ema ja abikaasa  endast aasta nooremale mehele. Kui aga need täpsustused kõrvale jätta, siis tegelikult  olen nagu iga teinegi 30 aastane naine, kes ei saa vaadata mööda lihtsast faktist, et rinnad mängivad naise elus olulisemat rolli,  kui mõni naine  endale või mõni mees naisele seda avalikult tunnistada julgeks.

Kindlasti on igal naisel olemas mingi õigustus oma välimusele. Kelle rinnad on oma algse ilu kaotanud lapse sünnitamise või imetamise tõttu, kellel peitub põhjus vanuses või kaaluprobleemis. Tegelikult ei lohuta need õigustused aga kedagi. Kõik soovivad sisimas tagasi saada oma endist, «hiilgeaegade» välimust, lihtsalt vähesed saavad seda endale lubada.

Minu pere viimase aja sissetulekud näitavad, et ajakirjadest ilusaid rindu imetleda on kah juba liiga kallis. Ükskõik kui palju pole ma viimasel ajal oma jõudu ja mõistust investeerinud majandusliku heaolu saavutamisesse, tabab mind teadmine, kui vaene ma tegelikult ikkagi olen kohe, kui juhtun uurima hindu raamatupoe lettidel või tutvun hambaravi              hinnakirjadega. Rindade kordategemisest ei maksa rääkidagi. Ajades peegli ees suu irvakile ja nähes sealt vastu vaatamas hammaste lagunevaid varemeid, pöörab mul sisimas kõik ringi ja ma tahaks vihast oksendada.

Sest tegelikult on mul ju kõik olemas – laps, abielu, mõttetult kallis korter, aga peeglist vaatavad vastu katkised hambad. Oma seitsmest abieluaastast viis viimast olen oodanud, et lõpuks saab ka minust ilusa naeratuse omanik, kuid alati tuleb midagi tähtsamat vahele. Alati on tähtsam mõni perekondlik finantskriis, mis pühib mult tuulispasana naeratuse näolt ja suust. Eks ma ju tean, et see on pere hüvanguks tehtav ohverdus, aga (tunnistan ausalt!) see ei meeldi mulle kohe üldse.

Olen mõelnud, et rikkus on minusuguse tavalise naise jaoks väga suhteline mõiste. Mul võib ju olla ilus ja terve laps, hooliv mees ning isegi kaunis kodu – seda kõike nimetan ma oma rikkuseks, nagu tuhanded teised minusugusedki. See ongi mu kalleim vara. Kuid kõike seda rikkust enda ümber hoides olen ma paraku ära unustanud iseenda hoidmise – ilu. Peegel näitab halastamatult igal hommikul, kuidas see osa mu varast kahaneb iga elatud päevaga. Riiete ja meigiga olen ma suutnud vahel lausa imesid korda saata, kuid mingil hetkel tuleb ju riided seljast heita ja meik maha võtta.

Silikoonrindade plaanist ei taha minu abikaasa kuuldagi. Tema arvates on need voodis võrdväärsed püstiste plasttopsikutega. Samas ei tundu ta olevat sugugi rinnakorrigeerimisoperatsiooni vastane. Huvitav, kas see tähendab, et ta ikkagi arvab, et ma vajan seda? Näe, jälle olen rindade juures tagasi ... Küsin endalt kogu aeg, millal ma küll hakkan lõpuks tasa tegema seda aega, mil perekohustusi täites oli mul kas liiga kiire või olin ma liiga väsinud selleks, et kanda hoolt oma keha eest? Kas siis, kui laps on suureks kasvatatud ja kodu üles ehitatud? Võib juhtuda, et selleks ajaks on aeg minu naiselikule varale juba pöördumatud kahjustused tekitanud ning kui ka siis minu rahakoti sisu kallist rinnaoperatsiooni või hambaraviteenust ei võimalda, tulebki mul jääda vahtima peeglist lonti vajunud tisse ja auklikku naeratust.

Kalkuleerisin mis ma kalkuleerisin oma rahalist seisu, viimaks viskasin pilgu oma rindadele, tõstsin veel kord käed üles ning samal ajal, kui ma nad uuesti alla lasin, langetasin otsuse investeerida hoopis rindu korrigeerivasse rinnahoidjasse. Väljakutse, mida elu oma liivakellas liiva puistates minu ilule seadnud on, püüan ma siinkohal võita, nagu tavaliselt, väikese silmapettemanöövriga. Aga mis puutub mu hammastesse, siis siinkohal langetasin otsuse: edaspidi kõnnin raamatupoodidest kauges kaares mööda. Vähem raamatute ostmist = rohkem alles jäävat raha = rohkem naeratamist. Linnas on ju piisavalt palju raamatukogusid.

Rita Anton-Lauga
Naistelehe Nipiraamat nr 40, juuni 2011